Mulkide nimetus tuli kasutusele [[talude päriseksostmine|talude päriseksostmise]] perioodist 19. sajandi II poolel. EsimesedAbja taludeMulgi-nimelistelt päriseksostjadtaludest pärinesidmaade Abjamõisastamise mõisakäigus Mulgiväljatõstetud taludestasukad jaolid otsidesesimeste Tartumaalseas, endalekes talusidpraeguselt tutvustasidMulgimaalt nadTartumaale endtalusid endisepäriseks talukohaostma järgisaabusid. Hiljem laienes see toona halvustav nimi kõigile Lõuna-Viljandimaalt ja Kagu-Pärnumaalt (Halliste ja Karksi kihelkond) Tartumaale rännanud taluostjate ühisnimetuseks. Nime levikut toetas ka toonane ülipopulaarne Lydia Koidula näidend “Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“ ning Postimehe veergudel toimunud sõnasõda, mis puudutas mulkide "õigust" omandada talusid Tartumaal. Mulgi rahvanime lätikeelse päritolu (sõnast ''muļķis'', ''muļķe'' "narr", "loll") kohta nii rahvapärimuslikud, keelajaloolisedkeeleajaloolised kui ka arhiiviteated puuduvad. Versioon, et lätlased sõimanud piirinaabreid lollideks ja sellest tekkis rahvanimi mulgid, sündis harrastusuurijate seas 19. ja 20. sajandi vahetusel. Teaduskirjandusse tõi väite, et mulgi nimetus on laen läti keelest, Venemaalt pärit saksa juurtega slavist Max Vasmer 1920. aastate algul.<ref>Pae, Taavi; Lust, Kersti (2017). Mulkide nimetuse saamisloost ehk kas mulgid on tõesti rumalad? Keel ja Kirjandus, 6, 434−451. http://kjk.eki.ee/ee/issues/2017/6/935</ref><ref>Lust, Kersti; Pae, Taavi; Saar, Evar (2017). Veel kord mulkide rumalusest. Keel ja Kirjandus, 11, 862−874. http://kjk.eki.ee/ee/issues/2017/11/985</ref>.
