Esimene Balkani sõda: erinevus redaktsioonide vahel

Osmanite luure oli ka Kreeka sõjaväe kavatsustest katastroofiliselt valesti aru saanud. Tagantjärele tundub, et Osmanite staabid uskusid, et Kreeka rünnak jaguneb võrdselt kahe peamise lähenemistee, Makedoonia ja Epeirose vahel. 2. armee staap jagas seega 7 Osmanite diviisi ründetugevuse võrdselt Yanya korpuse ja VIII korpuse vahel, vastavalt Epeiroses ja Lõuna-Makedoonias. Kreeka armeel oli samuti 7 diviisi, kuid omades initsiatiivi, koondas kõik 7 VIII korpuse vastu, jättes Epeirose rindele vaid mitu sõltumatut pataljoni, napilt diviisi tugevusega. Sellel olid saatuslikud tagajärjed armeede Läänegrupile, sest see viis kõigi 3 Makedoonia rinde strateegilise keskuse [[Thessaloníki]] varajasele kaotamisele, tõsiasi, mis pitseeris nende saatuse. Ootamatult hiilgavas ja kiires kampaanias hõivas Tessaalia armee linna. Turvaliste meresideliinide puudumisel oli Thessaloníki-Konstantinoopoli koridori säilitamine oluline Osmanite riigi üldisele strateegilisele asendile Balkanil. Kui see oli läinud, muutus Osmanite armee kaotus paratamatuks. Et olla kindel, mängisid bulgaarlased ja serblased Osmanite peaarmeede kaotuses tähtsat rolli. Nende suured võidud Kirk Kilisse, Lüleburgazi, Kumanovo ja Monastiri (Bitola) juures purustasid Ida- ja Vardari armeed. Kuid need võidud ei olnud otsustavad selles mõttes, et lõpetavad sõja. Osmanite väliarmeed säilisid ja Traakias nad tegelikult kasvasid päev-päevalt tugevamaks. Strateegilises mõttes olid need võidud võimalikud osaliselt Osmanite armeede nõrgenenud seisundist, mille tõi Kreeka armee ja laevastiku aktiivne kohalolu.

 

Sõjakuulutusega edenes Kreeka Tessaalia armee kroonprints [[Konstantínos I|Konstantínose]] juhtimisel põhjasuunas, ületades edukalt [[Sarantáporo lahing|Osmanite vastupanu]] kindlustatud [[Sarantáporo]] maakitsusel. Pärast teist võitu [[Giannitsá lahing]]us 2. novembril (20. oktoobril) loovutas Osmanite komandör [[Hasan Tahsin paša]] Thessaloníki ja oma garnisoni 26 000 meest 9. novembril (27. oktoobril) kreeklastele. 2 korpuse peakorterit (Ustruma ja VIII), 2 ''Nizam'' diviisi (14. ja 22.) ning 4 ''Redif'' diviisi (Salonika, Drama, Naslic ja Serez) olid seega Osmanite lahingukorrast kadunud. Lisaks kaotasid Osmanite väed 70 suurtükiväe ühikut, 30 kuulipildujat ja 70 000 vintpüssi (Thessaloníki oli Läänearmeede keskne relvaarsenal). Osmanite väed eeldasid, et 15 000 ohvitseri ja sõdurit tapeti kampaania ajal Lõuna-Makedoonias, mis viis kogukaotused kuni 41 000 sõdurini. Teine otsene tagajärg oli see, et Makedoonia armee hävitamine pitseeris Osmanite Vardari armee saatuse, mis võitles serblastega põhjas. Thessaloníki langemine jättis selle strateegiliselt isoleerituks, ilma logistilise varustamiseta ja manööverdamissügavuseta, kindlustades selle hävitamise.