Ava peamenüü

Muudatused

resümee puudub
'''Helikassett''' ([[inglise keel]]es ''[[Compact Cassette]]'', lühend ''CC''; ka ''MusiCassette'', ''MC'') on [[Helisalvestus|heli salvestamiseks]] ja taasesitamiseks mõeldud lamedat [[karp]]i meenutav [[seadis]], mille sees on lindipoolidele või -südamikele keritud [[magnetlint]].
 
Helisalvestuse jaoks mõeldud magnetlindi kassettide ajalugu ulatub IIteise MSmaailmasõja järgsesse aega, kui lindipoole püüti paigutada mitmesugusel viisil lindi kasutamise mugavamaks tegemiseks ümbrise või kasseti sisse. Laialdasemalt tuntuks said kassetid aga alles 1950-ndatel aastatel diktofonides, eriti aastakümne lõpus ''RCA cartridgeicartridge''<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/RCA_tape_cartridge|Pealkiri=RCA tape cartridge|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref> turuletulekuga.
 
Algselt oli Hollandi firma [[Philips]] poolt 1963. aastaks loodud kompaktkassett (''[[Compact Cassette]]'', CC) üks variant peamiselt [[diktofon]]ides kasutamiseks mõeldud magnetlindi kassettidest (suuruselt keskmine). Kompaktkassetil ei tundunud esialgu olevat mingeid märgatavaid eeliseid teiste samalaadsete lahenduste ees. Siiski oli CC oluliselt väiksem (pikem külg on umbes 10&nbsp;cm, lindi laius on 3,6&nbsp;mm, lindi soovitatud liikumiskiirus 4,76&nbsp;cm/s) kui varasemad sedalaadi lahendused (näiteks 1958. aastal turule tulnud ''RCA cartridge'', mille vastavad näitajad olid 20&nbsp;cm, 6,3&nbsp;mm ja 9,53&nbsp;cm/s).
 
Philipsi helikassettide masstootmine algas [[1964]]. aastal. Nende kassettide kasutamisel ulatus salvestatav sagedusala esimeste turule ilmunud [[Kassettmagnetofon|kassettmagnetofonide]] puhul vaid 7&nbsp;000 hertsini ja sahina tase oli -50&nbsp;dB suurusjärgus. See oli küllaldane diktofonide jaoks. Kuid erinevalt paljudest teistest ''cartridge''-tüüpi kassettidest oli kompaktkasseti puhul eeliseks tema kasutamise lihtsus, mis tulenes lindiveo teostuse sisulisest analoogiast tavaliste lahtiste poolidega magnetofonidega (ja samuti ''RCA cartridge'''iga).
 
Magnetlindi magnetilises töökihis kasutatavate magnetmaterjalide arendamise tulemusena, aga samuti magnetpeade täiustamise tulemusena (tööpilu paksuse vähendamine 1,5&nbsp;&mu;m-ni, millega saavutati ülemine sageduspiir 15&nbsp;000&nbsp;Hz) sai neid aastakümne lõpus hakata kasutama ka kõrgekvaliteetseks muusika salvestamiseks. Probleemiks jäi siiski suhteliselt kõrge sahinatüüpi müra tase. Selle nõrgendamiseks vastuvõetava -70&nbsp;dB tasemeni võeti kasutusele mitmesugused lindisahina summutamise vahendid (mürasummutussüsteemid või -filtrid, nagu näiteks salvestamise juures nõrgemaid kõrgemate sagedustega heli komponente tugevamini salvestav ''Dolby Noise Reduction'' (DNR) süsteem ja ainult taasesitamisel toimiv helisignaali poolthelisignaaliga juhitava madalpääsfiltri kasutamisel põhinev ''Dynamic Noise Reduction'').
 
Tänu nendele arendustele kujunesid helikassetid paarikümne aastaga kõige populaarsemateks muusikakandjateks, ületades sellel alal 1980. aastate teises pooles ka [[Heliplaat|heliplaate]]. Oma osa selles oli kindlasti portatiivsete kasettmagnetofonide laialdane kasutuseletulekkasutussetulek (Sony "Walkman" jt.). Umbes sellest ajast pärineb ka kompaktkasseti helikasseti sünonüümiks saamine (võrdluses [[VHS]] ja teiste [[Videokassett|videokassettidega]] ja digitaalsete andmete salvestamiseks mõeldud [[Andmekassett|andmekassettidega]]) .
 
Kuigi need kassetid olid algselt heli salvestamiseks mõeldud, hakati neid nende hea kättesaadavuse tõttu kasutama ka andmekandjana varajastes mikroarvutites. Selle juures kasutati binaarse signaali salvestamiseks helisagedusalasse jäävaid kandevsignaale, mida moduleeriti salvestatavate binaarsete signaalidega.
 
[[Pilt:Photoelasticity - TDK Head Cleaner - White background.jpg|pisi| Helipea puhastuskassett ]]
 
== Viited ==
{{Viited}}
 
== Välislingid ==