Erinevus lehekülje "Paju lahing" redaktsioonide vahel

Süstematiseeritud, korrastatud, muudetud loetavamaks.
(Süstematiseeritud, korrastatud, muudetud loetavamaks.)
|konflikt=Paju lahing
|osa= [[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõjast]]
|pilt=[[Pilt:Paju lahingmõisa peahoone 02.pngJPG|300px]]
|pildiallkiri=Paju lahingumõisa skeempeahoone.
|aeg=[[31. jaanuar]] [[1919]]
|koht= [[Valgamaa]], [[Eesti]]
}}
{{Vabadussõja lahingud}}
'''Paju lahing''' oli [[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõja]] ajal 31. jaanuaril 1919 [[Eesti Rahvavägi|Eesti Rahvaväe]] Tartu-Valga grupi ja [[Punaarmee]] Läti punaste küttide vahel [[ValgaPaju mõis]]a pärast toimunud lahing [[Paju mõis]]a all<ref name=maide>Jaan Maide, [http://www.ksk.edu.ee/file.php?ID=1206 Ülevaade Eesti vabadussõjast], [[Kaitseliit|Kaitseliidu]] kirjastus, Tartu (1933)</ref>, millega otsustati sõjaliselt olulise Valga linna ja raudteesõlme langemine Eesti vägede kätte.
 
Paju lahingut peetakse üheks tuntumaks ja kangelaslikumaks lahinguks Vabadussõjas. Paju lahingus sai surmavalt haavata rünnakut juhtinud pataljoniülem leitnant [[Julius Kuperjanov]], keda peetakse Eestis üheks tuntumaks Vabadussõja kangelaseks.
==Operatiivsituatsioon Lõunarindel==
 
== Olukord ==
===Operatiivsituatsioon Lõunarindel===
{{Vaata|Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)}}
1919. aasta jaanuaris alustatud Eesti vägede vastupealetungil [[Narva]] ja [[Paide]] suunalsuundadel vabastati [[14. jaanuar]]il [[Tartu lahing (1919)|Tartu]];. [[17. jaanuar]]il vabastati edasi [[Valga]] suunal [[Leebiku mõis]];. [[25. jaanuar]]il vabastati [[Rõngu]] ja, [[Puka]] ja Sangaste ning jõuti [[30. jaanuar]]il 1919 Valga külje alla välja, kus vabastati esimest korda ka Paju mõis.
 
1919. aasta 25. jaanuaril nimetas [[Sõjavägede Ülemjuhataja]] [[Johan Laidoner]] soome kindral [[Martin Wetzer]]i Lõunarinde juhatajaks, kes nimetas Tartu-Valga [[väegrupp|väegrupi]] (kuhu kuulusid [[Tartu kaitsepataljon]], [[Kuperjanovi jalaväepataljon#Ajalugu|Tartu partisani pataljon]] ja kolm soomusrongi) ülemaks [[Põhja Pojad (rügement)|Põhja Poegade rügemendi]] ülema [[oberst]] [[Hans Kalm]]i. [[Sangaste raudteejaam]]as (täna [[Tsirguliina]]) asunud Valga operatsiooni üldjuht oberst [[Hans Kalm]] pidi koos oma [[Põhja Pojad|Põhja Poegade]] [[pataljon]]idega ja meie vägedega koostöös Valgale kahest küljest - läänest ja põhjast - peale tungima. Soomusrongid ei saanud selles operatsioonis osaleda, kuna raudteel olnud 3 silda olid õhitud.
 
[[Sangaste raudteejaam]]as (täna [[Tsirguliina]]) asunud Valga operatsiooni üldjuht oberst [[Hans Kalm]] pidi koos oma [[Põhja Pojad|Põhja Poegade]] [[pataljon]]idega ja Eesti vägedega koostöös Valgale kahest küljest - läänest ja põhjast - peale tungima. Soomusrongid ei saanud selles operatsioonis osaleda, kuna raudteel olnud 3 silda olid õhitud.
[[30. jaanuar]]il vallutas Tartu partisani pataljoni 3. rood leitnant [[Johannes Soodla]] juhtimisel raske võitlusega Valga eel oleva viimase kaitsepunkti - Paju mõisa. 30. jaanuari õhtul toimus [[Sangaste raudteejaam]]as nõupidamine kindral M. Wetzeri poolt määratud üldpealetungi kava arutamiseks, millest võtsid osa kolonel [[Hans Kalm]], leitnant [[Julius Kuperjanov]] ja soomusrongide ülem kapten [[Anton Irv]].
=== Paju mõisa vallutamine ja Valgale pealetungi plaanimine ===
Paju mõis oli Punaarmee viimane [[kaitsepositsioon]] Valga all. [[Paju mõis]] seisis väiksesel kõrgendikul ja pakkus oma vanaaegsete paksude müüridega head kaitset. 1,5 kilomeetri kaugusel asetsev raudtee võimaldas enamlaste soomusrongidel vabalt opereerida.
 
[[30. jaanuar]]ili päeval vallutas Tartu partisani pataljoni 3. rood leitnant [[Johannes Soodla]] juhtimisel raske võitlusega Valga eel oleva viimase kaitsepunkti - Paju mõisa. 30.ja jaanuarijäi õhtulsinna toimus [[Sangaste raudteejaam]]as nõupidamine kindral Mkaitsele. Wetzeri poolt määratud üldpealetungi kava arutamiseks, millest võtsid osa kolonel [[Hans Kalm]], leitnant [[Julius Kuperjanov]] ja soomusrongide ülem kapten [[Anton Irv]].
 
30. jaanuari õhtul toimus [[Sangaste raudteejaam]]as nõupidamine kindral M. Wetzeri poolt määratud üldpealetungi kava arutamiseks, millest võtsid osa kolonel [[Hans Kalm]], leitnant [[Julius Kuperjanov]] ja soomusrongide ülem kapten [[Anton Irv]]. Leitnant Kuperjanov nõudis tungivalt luba pealetungi jätkamiseks Paju mõisast edasi Valgale. Rünnaku käsk anti kell 19.30. Samas ta ei teadnud operatsiooni juhtkond ega Kuperjanov veel, et Punavägi oli sel ajal ülekaalukate värskete jõududega ise vasturünnakut alustanud ja Paju mõisa juba 3. roodu käest tagasi vallutamas.
 
== Osapoolte jõud lahingus ==
Eesti poolel oli 693 meest ([[partisan]]ide [[pataljon]] leitnant [[Julius Kuperjanov]]i juhtimisel 303 mehega ja Soome vabatahtlikud - [[Põhja Pojad (rügement)|Põhja Pojad]]) 380 mehega. NeilNeid oli kokku 683 meest 22 kuulipildujatkuulipilduja ja 6 suurtükkisuurtükiga.
 
Paju mõisa kaitses peamiselt [[Läti nõukogude kütidiviis]]i [[7. Läti Bauska kütipolk|7. Läti Bauska kütipolgu]] III [[pataljon]] [[Emīls Vītols]]i juhtimisel. Lisaks oli kaitsel veel ühe Läti kütipolgu ja ühe vene polgu väiksemaid osi. Punaarmeel oli mõisas ja selle lähemas ümbruses kokku 1200 meest, 32 [[kuulipilduja]]t, 4 [[suurtükk]]i, 1 [[soomusrong]] ja 1 soomusauto.
 
==Lahingu käik==
=== Paju mõisa tagasivallutamine punaste poolt ===
30. jaanuari õhtul avasid Punaarmee soomusrongid ägeda tule partisanide positsioonide ja Paju mõisa pihta ning Valga suunalt tulistasid punaste suurtükipatareid. Paju mõisat rünnati korraga kolmest küljest ning leitnant J. Soodla 3. rood oli sunnitud rohkete kaotuste tõttu taanduma ja mõisahooned maha jätma. Südaööl järgnes vaenlase üldrünnak, millele pandi vastu kuni lõppes laskemoon ning öösel vallutasid punased alakaitstud mõisa uuesti tagasi. [[Paju mõis]], mis väiksel kõrgustikul seisab, pakkus neile oma vanaaegsete paksude müüridega head kaitset. Ka 1,5 kilomeetri kaugusel asetsev raudtee võimaldas enamlaste soomusrongidel vabalt opereerida. Paju mõis oli Punaarmee viimane [[kaitsepositsioon]] Valga all. Seda kaitses 1200 [[Läti nõukogude kütidiviis]]i [[7. Läti Bauska kütipolk|7. Läti Bauska kütipolgu]] III [[pataljon]]i [[läti punased kütid|läti punast kütti]] [[Emīls Vītols]]i juhtimisel. Punaarmeel oli seal 32 [[kuulipilduja]]t, 4 [[suurtükk]]i ja [[soomusrong]].
30. jaanuari õhtul olid Punaarmee soomusrongid avanud ägeda tule partisanide positsioonide ja Paju mõisa pihta. Valga suunalt tulistasid punaste suurtükipatareid. Südaööl järgnes vaenlase üldrünnak. Paju mõisat rünnati korraga kolmest küljest. Rünnakule pandi vastu kuni lõppes laskemoon ja leitnant J. Soodla 3. rood oli sunnitud rohkete kaotuste tõttu taanduma ning mõisahooned maha jätma. Öösel vallutasid punased mõisa uuesti tagasi. Nii tuli olukorra muutuse selgumise järel algselt plaanitud Valga vallutamise asemel asuda esmalt uuesti tagasi vallutama hoopis Paju mõisa.
=== Eesti poole rünnak Paju mõisa uuesti vallutamiseks ===
[[Pilt:Paju lahing.png|pisi|450px|Paju lahingu skeem]]
31. jaanuaril kell 10.45 saadi operatsiooni juhilt [[Hans Kalm]]ilt luba rünnakuks mõisale, mis aga tähendas, et rünnakuks parim hommikune hämar aeg oli mööda lastud. J. Kuperjanov oli käinud rünnakuks abijõudu küsimas soomusronge juhtinud kapten A. Irvelt, kuid viimane olla soovitanud oodata, kuni raudteesild taastatud. Side puudumise ja maastiku metsasuse tõttu polnud võimalik tal toetada ka suurtükitulega.
 
Rünnak algas kell 12.40 pataljoni enda suurtükipatarei tule toetusel. [[Julius Kuperjanov]] pataljoniülemana võttis pooleteise roodu juhtimise isiklikult enese peale, kuna 2. rood viibis kolmveerand [[verst]]a kaugusel raudtee ääres punase soomusrongi tule all ning polnud Kuperjanovi poolt otseselt juhitav. Mõisa suunas liikusid 3. rood ja 1. roodu võitlejad leitnant J. Soodla ja [[Nikolai Piip|N. Piibu]] juhtimisel. Vastane laskis Eesti ahelikud lagendikul umbes 400 m kaugusele ja avas siis tugeva käsirelvade tule. Seda toetas eemalt soomurong ja Valga poolt maanteelt soomusauto.
Eesti poolel oli 693 meest ([[partisan]]ide [[pataljon]] leitnant [[Julius Kuperjanov]]i juhtimisel ja Soome vabatahtlikud - [[Põhja Pojad (rügement)|Põhja Pojad]]). Neil oli 22 kuulipildujat ja 6 suurtükki.
 
31. jaanuaril keskpäeval saadi operatsiooni juhilt [[Hans Kalm]]ilt luba rünnakuks, mis aga tähendas rünnakuks parima hommikuse hämara aja möödalaskmist. [[Julius Kuperjanov]] pataljoniülemana võttis pooleteise roodu juhtimise isiklikult enese peale, kuna II rood viibis kolmveerand [[verst]]a kaugusel raudtee ääres punarongi tule all ning polnud Kuperjanovi poolt otseselt juhitav. Mõisa suunas liikusid 3. roodu ja 1. roodu võitlejad leitnant J. Soodla ja [[Nikolai Piip|N. Piibu]] juhtimisel. VasemaltVasakult, mööda [[Pedeli jõgi|Pedeli jõe]] [[org]]u liikus mõisa suunas 2. rood leitnant [[Eduard Saar]]e juhtimisel, kuid sattus siis vaenlase risttule alla. Rood alustas [[tormijooks]]u, kaotas aga langenute ja haavatutena enamuse meestest ja kõik ohvitserid ning juhtideta jäänud sõdurid taandusid tagasi metsa poole. Kõik surnud ja haavatud jäid aga vasturünnakule asunud punaste kätte, kes haavatud leitnant Saare ja ka kõik teised haavatud surmasidtapsid. 2. roodu taandumisega jäi kaiseliin lahtiseks ja läti kütid tungisid tekkinud tühikusse, ähvardades vallutada partisanide suurtükipatarei.
 
J. Kuperjanov innustas 3. roodu vasturünnakule ning sai püsti aheliku taga seistes surmavalt haavata. Rünnak jätkus roomates, kuid ei jõudnud veel päris mõisani välja, kui punased tegid ise vasturünnaku. 3. roodul tuli tõmbuda tagasi lagedale väljale ja jääda sinna lamades kaitsele.
2. roodu taandumisega jäi kaiseliin lahtiseks ja tekkinud tühikusse tungisid läti kütid, ähvardades vallutada partisanide suurtükipatareid. J. Kuperjanov innustas 3. roodu vasturünnakule ning sai püsti aheliku taga seistes surmavalt haavata.
 
=== Soome üksuste sekkumine ja lahingu lõpp ===
Mööda Tartu-Valga maanteed lähenesid väikeste osade kaupa soomlaste üksused, kes tormasid otse lahingusse, kaotades nõnda suure osa oma meestest, kuid suurte ühispingutustega hämariku ajal tungisid Eesti väeosad mõisa ning vabastasid Paju mõis teist korda kell 16.30. Osa Põhja Poegade rügemendist (üle 700 mehe koos [[suurtükipatarei]]ga) saatis oberst Kalm idakaarde Paju mõisast, [[Valga–Petseri raudtee]] Valga-Võru raudteesilda õhkima, et haarata vastase Lõuna-Eesti tähtsamast transportsõlmest taganevad ešelone.
Mööda Tartu-Valga maanteed lähenesid väikeste osade kaupa soomlaste üksused, kes tormasid järjest otse lahingusse, suutmata luua piisavat ülekaalu ja kaotades nõnda suure osa oma meestest. Suurte ühispingutustega tungisid Eesti ja Soome allüksused hämariku ajal lõpuks mõisahoonete vahele, kus jätkus veel käsivõitlus. Soomlased tegid tulega kahjutuks ka maanteel olnud vaenlase soomusauto. Paju mõis vabastati teist korda kell 16.30.
 
Mööda Tartu-Valga maanteed lähenesid väikeste osade kaupa soomlaste üksused, kes tormasid otse lahingusse, kaotades nõnda suure osa oma meestest, kuid suurte ühispingutustega hämariku ajal tungisid Eesti väeosad mõisa ning vabastasid Paju mõis teist korda kell 16.30. Osa Põhja Poegade rügemendist (üle 700 mehe koos [[suurtükipatarei]]ga) saatis oberst Kalm idakaarde Paju mõisast edasi idakaarde, [[Valga–Petseri raudtee]] Valga-Võru raudteesilda õhkima, et haarata vastase Lõuna-Eesti tähtsamast transportsõlmesttranspordisõlmest taganevadtaganevaid ešelone.
Lahing oli üks sõja verisemaid. Eesti poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 138<ref name=salo>Urmas Salo, [http://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:104308/162504/page/39 "Julius Kuperjanov Paju lahingus"] – [[Tuna]] [[2004]], nr 1, lk 39–50</ref> (Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata). Punaarmee kaotas spekulatiivselt 64-300 sõdurit.
 
== Lahingu tulemused ==
Paar tundi pärast Paju mõisa vallutamist sai valmis raudteesild ja soomusrongid hakkasid liikuma Valga suunas ning Eesti väed jõudsid vaenlase poolt maha jäetud Valka 1. veebruaril 1919. aastal. Paju lahingu tulemusel taganesid Punaarmee väeosad Valgast, mis võimaldas Valga vabastada ningja takistada seal bolševike poolt läbiviidavat [[punane terror|punast terrorit]] ning katkestada side Lätimaal asuva Punaarmeega ja selle stabiilne varustamine.
 
Paar tundi pärast Paju mõisa vallutamist sai valmis raudteesild ja soomusrongid hakkasid liikuma Valga suunas. Eesti väed jõudsid vaenlase poolt maha jäetud Valka 1. veebruaril 1919. aastal.
 
Lahing oli üks sõja verisemaid. Eesti poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 138<ref name=salo>Urmas Salo, [http://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:104308/162504/page/39 "Julius Kuperjanov Paju lahingus"] – [[Tuna]] [[2004]], nr 1, lk 39–50</ref> (Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata). Punaarmee kaotas spekulatiivselt 64-300 sõdurit.
 
==Mälestuse jäädvustamine==
== Vaata ka ==
* [[Hans Kalm]]
 
==Viited==
{{viited}}
 
== Kirjandus ==
* [[Urmas Salo]], "Paju lahing: müüt ja tegelikkus" – [[Ajalooline Ajakiri]] [[2000]], nr 3, lk 69–96
2616

muudatust