John Singer Sargent: erinevus redaktsioonide vahel

{{oodake}}'''John Singer Sargent''' ([[12. jaanuar]] [[1856]] [[Firenze]] – [[14. aprill]] [[1925]] [[London]]) on ameerika[[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] päritolu kunstnik, kes elas nii [[Itaalia]]s, [[Prantsusmaas]]l, kui ka [[Inglismaa]]l.<ref>{{Netiviide|Autor=Wikipedia|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/John_Singer_Sargent|Pealkiri=John Singer Sargent|Väljaanne=Wikipedia The Free Encyclopedia|Aeg=s.a|Kasutatud=29.12.2018}}</ref> Sargent lõi oma loomingu kõrghetkelkõrgajal umbes 900 õlimaali[[õlimaal]]i ja rohkem kui 2000 akvarelli[[akvarell]]i, rääkimata lugematust hulgast visanditest[[visand]]itest ja söemaalingutest[[joonistus|söejoonistustest]]. Meisterlikult teostatud portreed[[portree]]d teenisidtõid talle tiitli „oma"oma ajastu van Dyck“Dyck".<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=Johnsingersargent|URL=https://www.johnsingersargent.org/biography.html|Pealkiri=Biography of Sargent|Väljaanne=Johnsingersargent|Aeg=s.a|Kasutatud=29.12.2018}}</ref> TuntumateTema tuntumate tööde hulka kuuluvad: „''"Madame X“X", „''"Edward Darley Boiti tütred“tütred", „Thomas"Thomas E. McKelleri portree“portree", „Nelk"Nelk, liilia, liilia, roos“''roos".''

=== Ameerika Ühendriigid ===

Sargentide perekonna juured ulatuvad [[Uus-Inglismaa]]le. Tema vanaisa Winthrop Sargent IV pärines ühest vanimast kolooniaperestkoloniaalperest, ningkes pärast kaubaveo ärigakaubaveoäriga põrumist kolis koos perega [[Massachusetts]]ist [[Philadelphia]]sse. Seal sai tema pojast, Fitzwilliam Sargentist, arst, kes 1850. aastal abiellus eduka kaupmehe tütre Mary Newbold Singeriga. Philadelphiast1854. Euroopasseaasta hilissuvel kolis paar 1854.Philadelphiast aasta hilissuvelEuroopasse, lootes leida paremat kliimat ningja lohutustka pealelohutust oma esimese lapse surmasurmast aasta tagasi. Kuigi kolimine Euroopasse pidi olema ajutine, võtsid nad peadselt ülepeatselt väljarännanute staatuse. Nende poeg John Singer Sargent sündis 1856. aastal.<ref name=":1">{{Netiviide|Autor=Barbara H. Weinberg|URL=https://www.metmuseum.org/toah/hd/sarg/hd_sarg.htm|Pealkiri=John Singer Sargent (1856–1925)|Väljaanne=The Metropolitan Museum of Art|Aeg=2004|Kasutatud=29.12.2018}}</ref>

Itaalias jagas Sargentide perekond oma aega [[Firenze]], [[Rooma]], [[Nice|Nizza]]'i ja [[Alpid]]e vahel.<ref name=":1" /> TavahariduseKooli asemel õpetati Sargenti kodus<ref name=":1" /> ning ajaks, mil poiss sai 11-aastaseks, rääkis ta vabalt Prantsuse[[prantsuse keel|prantsuse]] ja Itaalia[[itaalia keeltkeel]]t. Nii tema kui ka ta kaks õde õppsid klaverimängu ning käisid tantsutundides. Sellal kui Sargenti isa lootis, et pojast saab Ameerika mereväelane, mõistis ema, et pojast saab kunstnik.<ref name=":2">{{Netiviide|Autor=Colm Tóibķn|URL=https://www.telegraph.co.uk/art/artists/the-secret-life-of-john-singer-sargent|Pealkiri=The secret life of John Singer Sargent|Väljaanne=The Telegraph|Aeg=2015|Kasutatud=29.12.2018}}</ref> Sargenti esimene kokkupuude ametliku kunstiharidusega oli 1873-1874.–1874. aasta talvel Firenze ''Accademia di Belle Artis.''<ref name=":1" />

1874. aastal kolis Sargentide pere [[Pariis]]i, kus John asus õppima [[Charles Auguste Émile Carolus-Duran]]i ateljees. Carolus-Durani eeskujul õppis Sargent maailmamaalima ilma eelnevalt lõuendile visandamatavisandit tegemata. Rõhk oli valguse voolu jäädvustamisel, selle käändumistemurdumiste, virvenduseväreluse ja pidevate muutuste otsimine, mitte selgepiiriliste värvimassiivide maalimisel.<ref name=":2" /> Ateljees seati eeskujudeks [[Frans Hals]]i, [[Rembrandt]]i, [[Anthonis van Dyck]]i ja [[Diego Velázquez|Velazquezi]] maalilaad.<ref name=":1" /> 1879. aasta sügisekssügisest ei osalenud Sargent enam regulaarselt õppetöös ning alustas reisiperioodi, mil külastastutvus vanade meistrite töidtöödega janing kogus ideid uuteks maalideks. Reisidega kõrvuti ilmusid tema portreede sekka ka olustikumaalid, mille päikeseküllased maalipinnad kõnelesid [[Claude Monet]]' mõjust, kellega Sargent oli kohtunud [[impressionism|impressionistide]] teise näituse ajal. Vahemikus 1877-18821877–1882 osales Sargent mitmetel Pariisi Salongi näitustel ning teenis oma töödega palju kiitust ja tähelepanudtähelepanu.<ref name=":1" /> Tema kuulsaim maal „''"Madame X''“", tuntud ka kui „''"Madame Gautreau''“", valmis tellimuse väliselt. Hoolimata maali uudsusest oli see 1884. aastal Salongi esitatud teos ''[[succès de scandale]]'', kutsudes esile kriitika Sargenti ükskõiksusesükskõiksuse pärast traditsiooniliste pooside, ruumiruumilise modelleerimise ja -käsitluse suhtes.<ref name=":1" /> See teos, tuuesmis tõi endaga kaasa pigem kurikuulsust kui kuulsust, sai otsustavaks tõukeks Sargenti Inglismaale kolimisel.

1886. aasta kevadel kolis Sargent [[London]]isse, kuhu jäi oma elu lõpuni. Kartes Sargenti stiili, mida samastati "''Madame X"<nowiki>'''ga"iga polnud inglise patroonid koheseltkohe varmad tellimusi esitama. Sargenti üks ambitsioonikamaid töid „Nelk"Nelk, liilia, liilia, roos“roos" purustas aga 1887. aastal inglise kriitikute kahtlused <ref name=":1" /> ning selle suureformaadilise maali, kujutamasmis kujutas kahte noort tüdrukut inglise aias laternaid süütamas, ostis koheseltkohe Tate'i muuseum.<ref name=":0" /> Sajandivahetusele järgnenud aastatel väsis Sargent tellimustööde loomisest ning täitis oma aega akvarellimaaliga[[akvarell]]imaaliga, milles saavutas veel enne oma surma tuntuse. Teine pool tema ajast kulus [[Bostoni Raamatukogu|Bostoni Raamatukokku]] loodavale seinamaalinguteleseinamaalingute seerialesarjale<ref name=":1" />, mille nimekspealkirjaks sai „Religiooni"Religiooni triumf".<ref name=":0" /> Samuti tegeles ta [[Harvardi ülikool|Harvardi ülikoolis]] paikneva [[Harry Elkins Wideneri Memoriaalraamatukogu|Harry Elkins Wideneri Memoriaalraamatukogusse]] loodava seeriasarja lõpetamisega.<ref name=":1" />

Kuigi Sargent ise oli väga privaatnekinnine, siis levivad jutud tema kirevast eraelust Pariisis ja [[Veneetsia]]s. Ka on tõstatatud küsimus tema seksuaalsuseseksuaalse orientatsiooni kohta, millele annab vaid hoogupõhjust tema lähedane suhe prints [[Edmond de Polignac]]i ja krahv [[Robert de Montesquiou]]'ga.<ref name=":0" /> Sargenti sõpruskonda kuulusid ka mitmed teised kunstnikud, nagu [[Dennis Miller Bunker]];, [[Carroll Beckwith]];, [[Edwin Austin Abbey]], kellega Sargent töötas Bostoni raamatukogu seinamaalide kalla;kallal, [[Francis David Millet]];, [[Wilfrid de Glehn]];, [[Jane Emmet de Glehn]] ja Claude Monet. SamutiSargentil kujunes Sargentil Pariisis elukestev sõprus [[Paul César Helleu]]'ga, keda ta koos abikaasaga mitmeid kordi ka maalis.<ref name=":0" />

Eriliseks võib pidada Sargenti sõprust temast 8kaheksa aastat noorema [[Albert de Belleroche]]ga, kes samuti Carolus-Durani käe all õppis. Peale kohtumist 1882. aastal said nad koheseltkohe sõpradeks ning nende vahel arenes väljakujunes romantiline sõprus – sügavalt emotsionaalne, ent vooruslik suhe, mis oli 19. sajandil üsnagi tavaline. Oma südamlikes kirjades kutsus Sargent BellerochetBelleroched kullakeseks. Sargent maalis BellerochetBelleroched mitmel korral ning üks mehe portree rippus tema Londoni kodu söögitoassöögitoa seinal.<ref>{{Netiviide|Autor=Gioia Dilibertomay|URL=https://www.nytimes.com/2003/05/18/arts/art-architecture-sargent-s-museswas- madame-x-actually-a-mister.html|Pealkiri=Sargent's Muses: Was Madame X Actually a Mister?|Väljaanne=Art/Architecture|Aeg=2003|Kasutatud=29.12.2018}}</ref>

Ajal, mil ülejäänud kunstimaailm tegeles impressionismi[[impressionism]]i, fovismi[[fovism]]i ja kubismiga[[kubism]]iga jäi Sargent kindlaks omapärasele realismile[[realism]]ile. Tema loomingus leiab inglise suurtele portretistidele van Dyckile, [[Thomas Gainsborough]]ile'le, [[Joshua Reynolds]]ile ja [[Thomas Lawrence]]'leile omast elegantsi ja vormikindlust, mille läbikaudu edasi anda luksuslikku ja hiilgavat liikumist. Tema joone- ja värvikäsitlus tõstis esile modellide individuaalsust, samas jättes modellid ebatäiuslikuks.<ref name=":0" /> Just sel põhjusel võrreldakse Sargenti tema eeskuju VelazquezigaVelazquezega. Kahe kunstniku sarnasust on eriti tunda 1882. aastal valminud maalil „Edward"Edward Darley Boiti tütred“tütred", mis sarnaneb VelazqueziVelazqueze ''"Las Meninas''-ga"ega.<ref name=":0" />

Sargenti stiili iseloomustab tema maalitavate subjektide läheduse ja kauguse paradoksaalne suhe. Tema eluküllaseid töid saadab õrn eemalolek ja eraldatus, mida rõhutab teatraalsete kostüümide ja pooside valik. Sargenti portreed kannavad endas nii selgust kui ka mõistatust, tema väljanäitusele asetatudkujutatud subjektid peidavad endas varjatud siseelu ja kaugust. Selline poosi ja ilme, siseelu, kontrollivaoshoituse ja lõtvuse vastandumisel põhinev maalilaad annab Sargenti parimatele portreedele dramaatilise jõu ja värskuse.<ref name=":2" /> Teistel juhtudelpuhkudel saadab tema töid aga kummaline tuimus, justkui asuks SargendiSargenti maailm meie omast eraldi. Sellisel juhul mõjuvad tööd pigem vahendina raha teenimiseks või lihtsalt tellimuse täitmisena. Kuigi SargendiSargenti maalidel kujutatud naised on kaunilt riietatud ning omavad endas suurepärast elutunnetust, on see elu poseeritud, SargendiSargenti poolt lavastatud. Naised SargendiSargenti maalidel võivad mõjuda seksuaalselt, kuid ka see on kummaliselt kunstlik. Samas iseloomustab SargendiSargenti mehi seksuaalsuse täielik puudumine, need üleolevad kujud oleksid kui ülikondades sündinud, silmis eemalolev pilk, võim libisemas sõrmede vahelt. <ref name=":2" /> Sellisele meeste kujutamisviisile vastanduvad Sargenti loodud visandilehed meestesmeestest. Need [[akt (kunst)|aktid]] kujutavad mehi veidrate nurkade alt, mõndademõne poos sarnanemas kunstiajaloolase [[Bram Dijkstra]] „murtud"murtud selgadega nümfide“nümfide" kirjeldusele, mida Dijakstra kasutas 19. sajandil maalitud [[vuajerism|vuajeristlike]] naismaalide kohta. Visanditel kujutatud mehed on üleslükatud vaagnate ja nõgusate selgadega, pea kuklasse heidetud.<ref>{{Netiviide|Autor=Patricia Failing|URL=http://www.artnews.com/2001/05/01/the-hidden-sargent/|Pealkiri=The Hidden Sargent|Väljaanne=Artnews|Aeg=2001|Kasutatud=29.12.2018}}</ref>

1880ndatel1880. aastatel olid mitmed Sargenti tööd väljas ka Salongis. Need olid põhiliselt maalid, mis kujutamaskujutasid täispikkuses naisi: "''Madame Edouard Pailleron''", 1880; "''Madame Ramón Subercaseaux''", 1881; ja "Naine roosiga", 1882.<ref name=":0" /> Sargenti loomingu hulka kuulub ka seeriasari Robert Louis Stevensonist, millest teine „Robert"Robert Louis Stevensoni ja abikaasa portree“portree", 1885, on üks tema tuntumaid maale. Samuti on ta maalinud [[Ameerika Ühendriigid|AmeerikaÜhendriikide Ühendriikidepresident]] presidentee [[Theodore Roosevelt|Theodore Roosevelti]] ja [[Woodrow Wilson|Woodrow Wilsonit]].<ref name=":0" />

Oma loomingu kõrghetkelkõrgajal lõi Sargent umbes 900 õlimaali ja rohkem kui 2000 akvarelli, rääkimata lugematust hulgast visanditest ja söemaalingutestsöejoonistutest. 1907. aastast alates loobus ta portreede maalimisest ning keskendus maastikele. Loomingu hilisemal perioodil tegeles ta ka skulptuuriga[[skulptuur]]iga.<ref name=":0" /> Sageli kujutab ta reisidel kohatud maastikemaastikke, mis on maalitud lustliku voolavusega.<ref name=":0" />

Meisterlikult teostatud portreed teenisidtõid talle tiitli „oma"oma ajastu van Dyck“Dyck". Vaimustust Sargenti tööde osassuhtes ei jaganud siiski kogu publikumkõik, näiteks avaldas kunstnik [[Walter Sickert]] temast satiiriteose „''"[[Sargentolatry]]''“".<ref name=":0" /><br />