Eesti Vabadussõjas langenute mälestusmärk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
7. rida:
Alates 1920. aastast hakatigi Eesti Vabadussõjas langenute mälestusmärke püstitama. Mälestuskivid ja -tahvlid ilmusid peaaegu kõigisse kihelkonnakeskustesse ja linnadesse, koolidesse ja seltsimajadesse. Raha selleks koguti peamiselt annetustena, korraldati heategevusüritusi. Kokku püstitati ligi 200 mälestusmärki.
 
[[Nõukogude okupatsioon]]i ajal enamik Vabadussõja mälestusmärke hävitati. Eestis pole mitte kunagi nii palju mälestusmärke ja kalmistuid purustatud kui Nõukogude okupatsiooni aastatel.<ref name="Erelt" /> Ajaloolase [[Mati Strauss]]i andmetel rajati Vabadussõja järel Eestis kokku 170 Vabadussõjaga seonduvat mälestusmärki. Neist elas okupatsiooni terviklikuna üle vaid 8 (sh. Keila algkool, Paide vana rahvamaja, Pilistvere, Vormsi ja Harju-Risti sambad) ning rikutuna 13 mälestusmärki.<ref name="Erelt">[[Pekka Erelt]]. [http://m.ekspress.delfi.ee/article.php?id=69090107 Kui monumente teisaldati dünamiidiga] Eesti Ekspress, 1. veebruar 2007.</ref> Vabadussõja monumentide taastamine algas rahva oma algatusel pärast [[Mihhail Gorbatšov]]i algatatud ''[[perestroika]]'' reforme. Seda kevadel 1988. Esimesena taastati ja korrastati Vigala kiriku torn ning sealsed skulptuurid.
 
==Vaata ka==