Erinevus lehekülje "Voltaire" redaktsioonide vahel

'''Voltaire''' [volt'eer] (kodanikunimi '''François-Marie Arouet''' [franssu'a-mar'i aru'e]; [[21. november]] [[1694]] [[Pariis]] – [[30. mai]] [[1778]] Pariis) oli [[Prantsusmaa|prantsuse]] [[deism|deistlik]] [[filosoof]], [[kirjanik]], [[ajaloolane]] ja üks [[Euroopa]] [[valgustusliikumine|valgustusliikumise]] juhtkujudest.
 
Ta sai kuulsaks [[näitekirjanik]]u ja [[poeet|poeedina]], hiljem oli tuntud [[John Locke]]'i ja [[Isaac Newton]]i vaadete populariseerijana. Muuhulgas võitles ta [[sallivus]]e ja kodanliku avalikkuse eest ning [[katoliku kirik]]u piiramatu [[türannia]] vastu, kata õpetas taka [[Preisimaa kuningriik|Preisi]] kuningat [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]].
Tema tuntuimad teosed on "[[Candide]]", "[[Kohtlane]]", "[[Mikromegas]]", "[[Filosoofiline sõnaraamat]]" ja "[[Zadig]]". Voltaire on kirjutanud ka [[tragöödia]]id, [[komöödia]]id, [[epigramm]]e, pilkekirju, ajalooraamatuid ja muud.
==Perekond ja noorus==
[[File:Voltaire - Elémens de la philosophie de Neuton, 1738 - 4270772.tif|thumb|''Elémens de la philosophie de Neuton'', 1738]]
Voltaire'i vanemad olid François Arouet ja aadlidaam Marie-Marguerite Daumart või D'Aumard, õigemini Marie Marguerite d'Aumart de Mauleon. Mõlema vanema suguvõsad pärinesid [[Poitevin]]ist, kuid Arouet'd olid juba ammu elanud Pariisis, kus Voltaire'i vanaisa François Arouet oli edukas [[kaupmees]], isapoolne vanaema oli Marie de Mallepart. Emapoolne vanaisa oli Nicolas d'Aumart, kriminaalametnik Pariisi Parlamendis ja vanaema Catherine Carteron. Voltaire`i isa François Arouet – juunior oli kuningliku laekuri nõunik Arvekojas. Voltaire`i onu Nicolas Symphorien d'Aumart oli kuningliku sandarmeeria kontrolör. Seega mingitest tagasihoidlikest oludest Voltaire pere puhul rääkida ei saa.
 
Voltaire päris oma fantastilised intellektuaalsed võimed emapoolsetelt esivanematelt. Sellele viitab ka tema emapoolsete onude vaimne võimekus. Emapoolne perekond pärines muuhulgas Mauleoni senjööridest, mistõttu Voltaire oli ka Friedrich II sugulane tolle vanavanaema Eleonore d'Esmier d'Olbreuse kaudu.
 
François-Marie oli perekonnas viies laps. Enne teda sündisidolid sündinud [[kaksikud]] poisid, kellest elama jäi üks, tüdruk Marguerite-Catherine ja veel üks poiss, kes suri noorelt. Ema suri, kui François-Marie oli seitsmeaastane. Isa oli nähtavasti range, kuid mitte lahkuseta ega türanlik. Õde Marguerite Arouet, keda François väga armastas, abiellus varakult. Vanem vend Armand oli range [[jansenism|jansenist]] ning sai François'ga halvasti läbi.
 
Ema sõber [[abee]] de Châteauneuf õpetas François'le [[ilukirjandus]]t ja [[deism]]i. Poiss osutus osavaks värsisepaks. [[1704]]. aastal saadeti ta [[jesuiidid|jesuiitide]] Collège Louis-le-Grandi, kuhu ta jäi [[1711]]. aastani. Kuigi ta põlastas sealt saadud haridust, moodustas see tema ulatuslike teadmiste aluse ning arvatavasti sütitas tema eluaegse armastuse [[teater|teatri]] vastu. Kolleegiumis kirjutas ta juba 12-aastasena luuletusi ja oma esimese tragöödia. Koolis õppis ta ladina ja kreeka keelt, hiljem omandas itaalia, hispaania ja inglise keele<ref name="r3xEL" />.
 
Kooliaja algaastatel esitles abee poissi kirjanik [[Ninon de Lenclos]]'le. Kui too [[1705]]. aastal surma sai, jättis ta François'le raha raamatute ostmiseks. Augustis [[1711]] tuli noormees 17-aastasena koju. Ta oli valinud elukutseks kirjanduse, kuid isa leidis, et see pole üldse mingi elukutse. Nõnda läks Voltaire õppima [[Õigusteadus|juurat]], kuid jättis õpingud pooleli.
 
==Mässumeelne kirjanikuelu==
Leivateenistus Voltaire'i ei huvitanud, sest alati leidus mõni daam või sõber, kes oli valmis teda ülal pidama. Üks Voltaire'i armuke ehitas oma lossile tema jaoks koguni lisatiiva. Ta nautis elu, aga peamiselt selle vaimseid külgi. Teda ei kiskunud kaasa kõrgseltskonna lodevus. Kogu elu oli tal kujutlus, et tal on nõrk tervis, mis ei talu ka veini. Voltaire armastas juua kohvi. Tema tavaline norm oli 72 tassi päevas (rokokootassid ei olnud kuigi suured).
 
Ta oli [[1717]]–[[1718]] vangis [[Bastille]]'s.<ref name="vMDfZ" /> Seal kirjutas ta oma esimese näidendi "Œdipe", mille edu pani aluse ta mainele aluse.<ref name="z7OYE" /> 1718. aastal võttis ta endale nime Voltaire, mis on "AROVET LI" anagramm (perekonnanime Arouet latiniseeritud kuju ja fraasi ''le jeune'' 'noorus' esitähed).<ref name="LuBQm" /> [[Regent]] püüdis mässumeelset kirjameest siduda valitsevate ringkondadega, pakkudes talle autasusid, pensioni ja kohta õukonnas, Voltaire aga keeldus. Vastuolu tõttu noore aadlikuga sattus ta teist korda, [[1726]]. aastal, teist korda Bastille'sse. Voltaire palus vanglakaristuse asendamist väljasaatmisega.<ref name="hzlej" />
 
Pärast maalt väljasaatmist asus Voltaire Inglismaale, kus tutvus sealse filosoofia, parlamentliku süsteemi, kirjanduse ja teadusega. Naasnud kolm aastat hiljem kodumaale, avaldas ta [[1734]]. aastal töö "Filosoofilised kirjad", mis osutus valitsevale korrale ja ideoloogiale nii vastuvõtmatuks, et see määrati avalikule põletamisele.<ref name="TlLAC" />
 
1733. aastal kohtus ta [[Émilie du Châtelet]]'ga, kes oli 12 aastat temast noorem, abielus ja kolme lapse ema, kellega. Voltaire'il oli temaga 16 aasta pikkune afäär.<ref name="DBvVl" />
 
[[1745]]. aastal määras [[Louis XV]] ta kuninglikuks ajalookirjutajaks, edasisele teenistusele aitas kaasa madam Pompadouri soosing. Elades Preisi kuninga [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]] kutsel Potsdamis Sanssouci lossis, pettus ta Friedrich II valgustuses. Peale seda ostis Voltaire endale lossi Šveitsi piiri lähedale. Nüüd elas ta oma mõttetera järgi: „kui ollakse noor, tuleb armastada nagu pöörane, vanana tuleb aga töötada nagu kurat.“
 
[[Pilt:Voltaire's tomb.jpg|pisi|Voltaire'i haud]]
Elu viimased kuud möödusid Voltaire'il Pariisis, kus ta [[1778]]. aastal suri vähki. Vaimulikud keeldusid teda pühitsetud mulda matmast. 11. juulijuulil 1791 Voltaire'i surnukeha balsameeriti ja paigutati revolutsiooni ajal Panteoni.
 
== Teosed eesti keeles ==
60

muudatust