Korsika vabariik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
80. rida:
Mõned eksiilis viibivad Korsika iseseisvuslased kohtusid saksa seikleja [[Theodor Stephan von Neuhoff]]iga, kes lubas toetada nende tegevust saarel ja tuua neile appi [[Tunise bei]] väeüksused. Iseseisvuslaste edu korral soovis ta vastutasuks uue riigi kuningatrooni. Ta randus Tuneesia vägedega Korsikal märtsis [[1736]] ja kuulutas aprillis kuningriigi pealinnaks valitud [[Cervione]]s välja [[konstitutsiooniline monarhia|konstitutsioonilise monarhia]], asudes valitsema Teodoro I nime all. Vastuolud Korsika sisemaa elanikega, genovalaste aktiivne propaganda ja mereblokaad sundisid teda abi otsimiseks saarelt novembris 1736 lahkuma. Sellega lõppes ka tema kuningriik. Järgmistel aastatel püüdis von Neuhoff Korsikal uuesti võimule pääseda, kuid tulutult.
 
Korsiklaste võitlus iseseisvuse eest siiski ei lõppenud. [[1737]]. aastal kutsusid genovalased appi [[Prantsusmaa]] väed eesotsas [[markii]] [[Jean-Baptiste Desmarets de Maillebois]]'ga ja nende abil õnnestus ülestõus [[1740]]. aastaks maha suruda. Ülestõusu juhid pagendati, üks neist, [[Giacinto Paoli]] põgenes koos oma poja [[Pasquale Paoli|Pasqualega]] [[Napoli]]sse. Järgmistel aastatel valitsesid Korsikat Genova nimel prantslased, kes lahkusid saarelt [[1741]]. aastal.<ref name="letters407" /> Seejärel vallandusid rahutused uuesti. IseseivuslasedIseseisvuslased leidsid tuge Genova vaenlaselt [[Sardiinia kuningriik|Sardiinia kuningriigilt]] ning [[Austria pärilussõda|Austria pärilussõja]] ([[1740]]–[[1748]]) raames aset leidnud sõjategevuses Genova ja Sardiinia vahel toetasid korsiklased sardiinlasi.
 
==Rajamine==