Pedro Krusten: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kopo25 (arutelu | kaastöö)
Noorpõlves Pedro Krusten joonistas ka karikatuure
PResümee puudub
1. rida:
'''Pedro Krusten''' (õieti '''Peeter Krustein''', ''pseudonüüm - Miini Mihkel''; [[21. mai]] [[1897]] [[Harku vald (Keila kihelkond)|Harku vald]], [[Muraste]] – [[14. jaanuar]] [[1987]] [[Arlington]], [[Virginia]], [[USA]]) oli [[eesti]] [[kirjanik]].
 
==Elukäik==
10. rida:
 
==Looming==
Krusten tegutses ajakirjaniku töö kõrval nii Eestis kui ka hiljem paguluses viljaka veste- ja romaanikirjanikuna. Alustanud sõja-aastaid kujutavate autobiograafiliste proosaraamatutega, tõusis kõrgemale kunstilisele tasemele kodukohaainelise romaaniga "Vehklemõisa aednik" ([[1936]]) ja psühholoogiliste teostega. 1940.-1950–1950. aastate romaanid kajastavad esimeste pagulasaastate probleeme. Avaldanud ka kultuuriloolisi mälestusi ja [[reportaaž]]e.
 
Noorpõlves joonistas Pedro Krusten joonistas ka karikatuure, mida avaldati ajalehes "[[Kilk (ajaleht)|Kilk]]".<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=uudisleht19380415.1.7|Pealkiri=Ristsed trükimustaga > P. Krusteni ringtee - Karikatuuri ja luuletuste kaudu romaanini|Väljaanne=Uudisleht|Aeg=15. aprill 1938|Kasutatud=05. mai 2018}}</ref>
 
Pagulasaja algust Saksamaa-aastad kujutavates raamatutes ("Üle parda" 1946, "Ihaldatud silmapilk" 1950, "Inimese hoidja" 1952, "Laev akna taga" 1955, "Kaugelviibija käekõrval" 1957) jälgib Krusten eelkõige võõrsile paisatud inimese siseprobleeme, eetilise, süümeka inimese kogemusi ja katsumusi Teiseteise maailmasõja järgses pohmeluses.
 
Romaani "Laev akna taga" (1955) lähteks oli juhuslik kohtumine kahe talutaja vahel liikunud eestlasest sõjapimedaga Saksamaal [[Geislingen]]is. Kirjanik hakkas tema kohta andmeid koguma, külastas teda pimedatekodu, kus viimane elas ning oli külaliseks tema pulmas. Pärast pulmi kadus kontakt invaliidi ja tema naisega, kuid Krusten hakkas neist romaani kirjutama. Romaanis on põhjalikult kirjeldatud romaani kirjutamisele tõuganud asjaolusid.
 
Krusteni pagulaseaja kõige erakordsem teos on 1959–1963 ilmunud nn Kaldametsa–triloogia (uustrükk Tallinnas 1992), mis koosneb romaanidest "[[Torn üle metsa]]", "[[Laul kõrgel kaldal]]" ja "[[Neiuke läks roosiaeda]]". Juba 1936. aastal kirjutas Krusten mälestusliku taustaga romaani "Vehklemõisa aednik". Selle kordaläinud teose protoaineks on autori lapsepõlvekodu Murastes. Paguluses kirjutas ta sama aine uuesti läbi — hoopis sügavamas ja suurejoonelisemas arenduses. "Meil on olnud oma lapsepõlvest võtta siiamaani," kirjutab ta 1966. aastal, lähtekohaks oma venna [[Erni Krusten]]i luuletus "Juka", mis käsitles sama ainet. Kaldametsa–triloogia loomist kommenteerides on kirjanik mõni aasta varem üldistanud: "Kõik on elust võetud, kuigi midagi niisugust ei ole juhtunud. Mahukas mõte ning tasub tähele panna, kui täpselt-napilt sõnastatud".
 
Pedro Krusteni looming rikastab eesti kirjandust isikupärase žanriga, mida [[Ilmar Mikiver]] on nimetanud kirjanduslikuks kameeks. See koosneb lühipaladest, milles eri kombinatsioonides liituvad kirjutaja mälestused, kultuuriloolised tõsiasjad ja üldistavad mõtted. Domineerima pääses see ammune žanr hilisemas loomingus (raamatud "Hullumajast möödumisel" 1972, "Aiapidu lampioonidega" 1978, "Kingitus" 1982).
 
== Teoseid ==
* 1928 "Südamerahu", Krusteni esikromaan, sai [[Loodus_(kirjastus)|K/Ü Loodus]] [[Looduse romaanivõistlus|romaanivõistlusel]] III auhinna. Raamatu kaane kujundas [[Jaan Vahtra]].
* 1932 "Punane ohvitser", eelmise järg. Autobiograafilise lähtekohaga diloogia jutustab eestlase Timmi Komiste heitlikust elukäigust Venemaal. Peategelasest saab küll [[Punaarmee]] ohvitser ja kompartei liige, kuid kuna revolutsionääri temas polnud, võidab koduigatsus.
* 1934 "Vasema käega", Jutustisi. Eesti Kirjanikkude Liidu Kirjastus. Kaas R. Vaherilt.