Redaktsioon: 8. oktoober 2018, kell 22:19 redigeeri 83.179.159.1 (arutelu) Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 24. detsember 2018, kell 01:09 redigeeri eemalda Astromaailm (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 6514 muudatust P →‎Biograafia Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
7. rida: Boccaccio sünni asjaolud ei ole selged. Ta oli ebaseaduslik laps, kelle isa oli [[Firenze]] kaupmees ja ema pole teada. Arvatavasti sündis ta Toscanas Certaldos, kus elas tema isa. Boccaccio kasvas üles Firenzes. Ta isa abiellus 1320. aastatel Margherita del Mardoliga, kes kuulus nimekasse perekonda. Usutakse, et Boccacciot õpetas Giovanni Mazzuoli, kes tutvustas teda varakult [[Dante]] loominguga. 1327. aastal kolis Boccaccio Napolisse, kus tema isa määrati oma panga osakonna juhiks. Boccaccio määrati samas pangas õpipoisiks ning ta veetis seal kuus aastat. See karjäär teda siiski ei köitnud ja lõpuks suutis ta oma isa veenda, et läheb linna ~~koolis~~kooli õigusteadust ~~õppida~~õppima. Tundub, et õigusteadus ei meeldinud Boccacciole ~~eriti~~ rohkem kui pangandus, kuid õpingud andsid talle võimaluse õppida laiahaardeliselt ja luua häid sidemeid kaasõpilastega. Tema varasemad mõjutajad olid Paolo da Perugia, humanistid Barbato da Sulmona ja Giovanni Barrili ning teoloog Dionigi da San Sepolcro. 1330. aastatel sai Boccaccio isaks, kui sündis kaks ebaseaduslikku last: Mario ja Giulio. Napolis hakkas Boccaccio tegelema luulega. Selle perioodi tööde hulka kuuluvad "Filostrato", "Teseida", "Filocolo" ja "La caccia di Diana". 15. rida: Boccaccio naasis Firenzesse 1341. aasta algul, vältides selles linnas 1340. aastal levinud katku. Tema isa oli 1338. aastal Firenzesse naasnud, kus ta ka pankrotti läks. Kuigi Boccaccio ei olnud oma tagasipöördumisega rahul, jätkas ta siiski oma kirjatööd. Aastal 1341 kirjutas ta "Comedia delle ninfe fiorentine" (tuntud ka pealkirjaga "Ameto"), segu proosast ja luulest, lõpetades allegoorilise luuletuse "Amorosa visione" 1342. aastal ja "Fiammetta" 1343. aastal. Boccaccio isa abiellus uuesti Bice del Bostichiga. Tema isa lapsed esimesest abielust olid kõik surnud (peale Boccaccio) ning talle tegi heameelt poja Iacopo sünd aastal 1344. Boccacciost endastki sai taas isa, kui tal sündis Ravennas ebaseaduslik tütar Violante. Firenze kannatas 1348. aastal ~~Musta~~musta surma käes, mis tappis kolm neljandikku linna elanikest ning leidis hiljem kajastamist "Dekameronis". Alates 1347. aastast veetis Boccaccio palju aega Ravennas, otsides patronaaži. Vaatamata tema enda väidetele ei ole kindel, kas ta oli ka tegelikult katku ajal Firenzes. Tema kasuema suri epideemia ajal ja isa 1349. aastal. Perekonnapeaks saanud Boccaccio oli sunnitud aktiivsemalt tegutsema. Boccaccio hakkas "Dekameroni" kirjutama 1349. aastal. Võimalik, et paljude juttude struktuurid pärinevad tema karjääri varasemast ajast, aga saja loo valik ja raamjutustus kolmest mehest ja seitsmest naisest pärineb sellest ajast. Töö oli 1352. aastaks enamjaolt valmis. See oli Boccaccio viimane kirjandussaavutus ja üks tema viimastest itaaliakeelsetest töödest. Ainus teine suurtöö oli "Corbaccio". Boccaccio parandas "Dekameroni" aastatel 1370–1371. See käsikiri on säilinud tänase päevani. 28. rida: Boccaccio räägib oma novellides inimeste [[patt]]udest ja nõrkustest, ülistab [[armastus]]t ja elurõõmu, imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ning jumalasulaste [[liiderlikkus]]t ja [[silmakirjalikkus]]t. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abielurikkumisest jms. Täispikkuses tõlkis "Dekameroni" [[eesti keel]]de [[Johannes Semper]], teos on ilmunud [[1957]] (järelsõna: [[Aleksander Kurtna]]), [[1993]] (kahes köites) ja [[2004]] (kahes erinevas väljaandes). Osalisi tõlkeid on [[1906\|1906.]]st aastast. Eesti keeles on ilmunud ka Boccaccio romaan "Madonna Fiammetta eleegia" (tõlkinud [[Lauri Pilter]], 2014).

Giovanni Boccaccio: erinevus redaktsioonide vahel