Erinevus lehekülje "Kaarlo Juho Ståhlberg" redaktsioonide vahel

resümee puudub
Ståhlberg elas oma perega [[Lahti]]s, kus käis kirjakoolis. Isa surm siis, kui Carl Johan oli veel poisike, jättis pere raskesse majanduslikku seisu. Pere kolis [[Oulu]]sse, kus ema sai tööd. Peres räägiti alati [[soome keel]]t. Carl Johan astus Oulu soome eralütseumi, kus ta õppis hästi ja oli oma klassi priimus. [[1889]] kaitses ta [[Helsingi Ülikool]]is [[bakalaureusekraad]]i [[õigusteadus]]es. [[1893]] kaitses ta õigusteaduses [[doktorikraad]]i.
 
Ståhlberg määrati [[1891]] [[Soome kubermangu maapäev]]a rahanduskomitee sekretäriks. [[1894]] määrati ta Helsingi Ülikooli [[haldusõigus]]e ja [[majandus]]e abi[[professor]]iks. Sel ajal hakkas ta aktiivselt [[poliitika]]s osalema, ühinedes [[Noorsoomlaste partei]]ga.
 
1893 abiellus Ståhlberg oma esimese naise Hedwig Irene Wåhlbergiga. Neil sündis kuus last: Kaarlo (1894–1977), Aino (1895–1974), Elli (1899–1986), Aune (1901–1967), Juho (1907–1973) ja Kyllikki (1908–1994).
 
Ståhlberg oli konstitutsionalist, mis tähendab, et ta toetas olemasolevat [[Soome kindralkubermangu põhiseadus]]likku raamistikku ja seda, et kogu seadusandlik tegevus toimuks Soome kindralkubermangu põhiseaduse raames. Nendesse piiridesse jäi ka tema vastupanuliikumine [[venestamine|venestamisele]]. Ståhlberg toetas [[naisõiguslus]]t ja oli [[karskusliikumine|karskusliikumise]] teemal mõõdukas.
 
Varsti alustas ta pikka aega kestnud tööd [[Senat (Soome)|Senati]] [[seaduseelnõu]]de tutvustaja ja plaanijana. Sel ajal moodustas Soome [[Venemaa]]le kuuluva kindralkubermangu. [[1898]] määrati ta Senati siseasjade allosakonna protokollisekretäriks. See oli Soome isevalitsuse tähtsuselt teine aruandev ametikoht. Määramise sellele ametikohale kiitis heaks uus [[Soome kindralkuberner]] [[Nikolai Bobrikov]], kes oli ise kogu venestamispoliitika juht Soomes ja kes kehastas seda poliitikat, mille vastu Ståhlberg võitles. [[1902]] laskis Bobrikov Ståhlbergi sellelt kohalt lahti tema range seadusejärgimise põhimõtte tõttu ja tema vastuoleku pärast kehtestada Soomes kohustuslik sõjaväeteenistus Venemaa armees.
 
[[1901]] valiti Ståhlberg [[Helsingi]] linnavolikokku, kus ta töötas [[1903]]. aastani. [[1904]]–05 osales ta Soome maapäeva töös ja [[1905]] määras omavalitsuse juht [[Leo Mechelin]] ta Senati äsjamoodustatud uude koosseisu. Ståhlberg pidi vastutama [[kaubandus]]e ja [[tööstus]]e eest. Üks kõige olulisemaid uue senati ees seisvaid probleeme oli Soome kindralkubermangu maapäeva reformimise ettepanekute väljatöötamine. Ståhlberg oli selle vajaduse suhtes esialgu skeptiline, aga tal oli siiski tähtis osa Soome parlamendi [[Eduskunta|Eduskunna]] loomisel. Ståhlberg astus Senatist tagasi [[1907]] pärast seda, kui parlament oli tagasi lükanud Senati eelnõu [[kuiv seadus|kuiva seaduse]] kehtestamise kohta, mille Ståhlberg oli koostanud.
 
1931. aasta presidendivalimiste puhul võrreldi lapualaste ajalehes Aktivisti Ståhlbergi valimist võimu andmisega Stalinile ja sooviti "lasku, mis ärataks soome rahva". Kutsuti üles teda tapma, nagu oli tapetud [[Nikolai Bobrikov|Bobrikov]]. Ståhlberg kaotas valimised Pehr Evind Svinhufvudile. <ref>Oula Silvennoinen, Marko Tikka, Aapo Roselius. Musta koidiku kuulutajad. Argo, 2017, lk. 244–245.</ref>
{{JÄRJESTA:Stahlberg, Kaarlo Juho}}
[[Kategooria:Soome presidendid]]
[[Kategooria:Soomerootslased]]
[[Kategooria:Soome juristid]]
[[Kategooria:Helsingi ülikooli vilistlased]]
Anonüümne kasutaja