Mats Mõtslane: erinevus redaktsioonide vahel

Kriitikas nimetati Mõtslase teoseid hiljem ajaviite- ja olmekirjanduseks ning ka ta ise kirjutas enda kohta 1937. aastal ajalehes [[Tänapäev]]: "Elan siin metsade ja rabade taga rahus ja vaikuses ning töös. Töö on elu suurim rõõm. Egas ma see päris-kirjanik ole! Noh, olen kirjutanud, kirjastused on tahtnud, aga kõik see on rohkem asjaarmastusest ja pisut ka äraelamiseks. Kui mind pensionile saadetakse, eks ma siis pean hakkama jällegi kirjutama. Ainet – oh, seda on külluses." Samas olid ta teosed menukad: näiteks 1933.-1934.aastal edestas Mõtslase teoseid loetavuselt vaid [[A. H. Tammsaare]]. Mõõdukalt tunnustati ka kriminaalromaani "Saladuslik surm" (1931), mille kohta kirjutas [[Bernhard Linde]]: "Meil on mõnigi katsetanud üles soendada eesti kriminaaljuttu, mis näiteks Ed. Vilde loomingu esimesel kümnel aastal oli päris loetav. Selliste katsete hulka kuulub ka kõnealune teos. M. Mõtslaselt on see vist küll esimene sellesarnane katse ja sellisena pole ta kaugeltki ebaõnnestunud." Mõtslase viimasele, kaheosalisele romaanile "Kevadised vood" oli ta ise lubanud järge ning selle järele päris talt korduvalt ka Noor-Eesti kirjastus, kuid lubatud kolmandat osa ta enam ei kirjutanudki.<ref name="siimustirk" />

 

 

Nõukogude Eestis Mats Mõtslase raamatute kordustrükke ei ilmunud ning ka tal endal oli Eesti Vabariigi algusaastate aegse tegevuse pärast Nõukogude võimuga pahandusi. 1952. aastal ilmus siiski Kanada kirjastuse Orto-Print väljaandel 1952. aastal Torontos kordustrükina romaan "Mu kodu".<ref name="siimustirk" />