Pierre-Joseph Proudhon: erinevus redaktsioonide vahel

'''Pierre-Joseph Proudhon''' (15. jaanuar 1809 [[Besançon]] – 19. jaanuar 1865 Passy) oli prantsuse filosoof ja mutualismi rajaja.

Ta oli esimene inimene, kes kuulutas end [[Anarhism|anarhistiks]], kasutades just seda terminit, ning ta on üks libertaarse sotsialismi mõjukamaid teoreetikuid.

Tema kuulsaim loosung „Omand on vargus!“ (La propriété, c'est le vol!) levib siiani üle maailma tänavakunstis grafitina. Samuti peetakse Proudhoni pooltProudhonist inspireerituks anarhismi kuulsaimat sümbolit, ringiga ümbritsetud a-tähte, mida seostatakse tema maksiimiga „anarhia on kord“<ref>{{Raamatuviide|autor=Peter Marshall|pealkiri=Demanding the Impossible|aasta=1993|koht=London|kirjastus=Fontana|lehekülg=558}}</ref>.

Proudhon sündis Prantsusmaal Besançonis 15. jaanuaril 1809. aastal vaesessevaeses perekondaperes. Tema hariduskäik ja karjäär olid ühiskondlikust positsioonist tulenevalt raskendatud, kuid tänu tööle trükikojas pääses ta ligi kaasaja teostele ja nende autoritele, mis avas tema pilgu uuenduslikele teooriatele. 1829. aastal puutus Proudhon niiviisi kokku [[Charles Fourier|Charles FourierigaFourier'ga]], kellega arutati erinevatelarutleti sotsiaalsetel ja filosoofilistel teemadel, mis mõjutasid Proudhoni tugevalt.<ref>{{Raamatuviide|autor=George Woodcock|pealkiri=Pierre-Joseph Proudhon: A Biography|aasta=1987|koht=Quebec|kirjastus=Black Rose Books|lehekülg=11-15}}</ref>

1830ndate teises pooles, pärast edutuid karjääripüüdlusi erinevateseri ametites, pühendus ta õpingutele ja kirjutamisele.<ref>{{Raamatuviide|autor=George Woodcock|pealkiri=Pierre-Joseph Proudhon: A Biography|aasta=1987|koht=Quebec|kirjastus=Black Rose Books|lehekülg=15-19}}</ref> 1840. aastal ilmus Proudhoni esimene suurteos „Mis on omand?“ ("Qu'est-ce que la propriété? Recherche sur le principe du droit et du gouvernement"), kus ta deklareeris end anarhistiks.

Kümnendi jooksul kogus Proudhon kuulsust novaatorliku mõtlejana. 1848. aasta revolutsioonide järel kritiseeris ta ajutist valitsust, mis seadis esikohale poliitilised reformid, samas kui ta ise pidas peamiseks sotsiaalseid ja majanduslikke reforme. [[Prantsusmaa Teine Vabariik|Prantsusmaa Teise Vabariigi]] ajal (1848-521848–1852) avaldus tema mõjukus peamiselt ajakirjanduses läbi ägeda kriitika kaudu.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=George Woodcock|pealkiri=Pierre-Joseph Proudhon: A Biography|aasta=1987|koht=Quebec|kirjastus=Black Rose Books|lehekülg=233}}</ref>

Teise Vabariigi alguses kandideeris ta ka põhiseaduslikku assambleesse ja osutus teisel katsel valituks, kuid ei omanud riigiametis suurt mõju ja jätkas samal ajal avalikku kriitikat. Samuti üritas ta luua uut laadi rahvapanka, mis pidi tuginema vastastikuselvastastikusele krediidilkrediidile ja töötšekkideltöötšekkidele, kuid seegi ettevõtmine ei osutunud edukaks.<ref name=":0" />

Võimudele pinnuks silmas Proudhon arreteeriti president Louis-Napoléon Bonaparte’i solvamise eest ning vangistati aastateks 1849-18521849–1852.<ref name=":1" /> Poliitvangi olukord oli võrdlemisi leebe ja niital õnnestus tal vanglaperioodil nii kirjutamist jätkata kui ka perekond luua. Vabanemise järel hoiti teda aga range riikliku järelvalvejärelevalve all ning 1858. aastal mõisteti ta uuesti kolmeks aastaks vangi uue raamatu „Õiglusest revolutsioonis ja kirikus“ eest. Proudhon põgenes riigist ja elas pagenduses Belgias kuni 1862. aastani.<ref name=":0" />

Amnestia järel naasis ta Prantsusmaale ning jätkas sotsiaalse kriitika kirjatööga elu lõpuni. Ta suri 19. jaanuaril 1865. aastal Passy linnas ning maeti Pariisi.

Proudhoni esimene suurteos „Mis on omand?“ (1840) pälvis teiste seas Karl Marxi tähelepanu. Nad pidasid kirjavahetust, kohtusid Pariisis ja mõjutasid teineteist, kuid peagi ilmnesid nende vaadetes põhimõttelised ja ületamatud erimeelsused. Nende vastuolu oli üheks allikaks [[Marksism|marksistide]] ja anarhistide vahelisele lõhele, mis pingestus Esimeses Internatsionaalis ja eristab sotsialistlikke mõttesuundi tänase päevanitänapäevani<ref name=":0" />.

Mutualism on Proudhoni versioon anarhismist, mille põhirõhk asetub majanduslikele uuendustele. Tema filosoofia üheks nurgakiviks oli tööpanusega vastavuses valuutaolev tasu, mis ühes krediidipanga ja töölisorganisatsioonidega pidanuks andma kontrolli majandussuhete üle töölisklassi kätte.<ref>{{Netiviide|Autor=K. Steven Vincent|URL=https://www.ohio.edu/chastain/ip/proudhon.htm|Pealkiri=Proudhon, Pierre-Joseph|Väljaanne=ohio.edu|Aeg=|Kasutatud=28.10.2018}}</ref>

Rassismi ilmingudRassismiilmingud on siiski harvad ja impulsiivsed ega mängi Proudhoni poliitfilosoofias rolli. Ta ise on kirjutanud revolutsioonist nii: „Poliitilises mõttes ei jää enam rahvust ega isamaad: need jäävad kõigest sünnikohtadeks. Iga mees olenemata rassist või nahavärvist on universumi elanik, kodakondsus on igal pool omandatud õigus.“<ref>{{Raamatuviide|autor=Pierre-Joseph Proudhon|pealkiri=General Idea of the Revolution|aasta=1969|koht=New York|kirjastus=Haskell House Publishers Ltd|lehekülg=283}}</ref>

Küll aga oli Proudhon vaieldamatult seksistlik, omades naise rollist ühiskonnas ja perekonnas äärmuslikult patriarhaalseid vaateid. Kunstiajaloolane Linda Nochlin leidison leidnud, et Proudhoni „La Pornocratie ou les femmes dans les temps modernes“ on üks kõigi aegade järjekindlamaid ja paranoilisemaid antifeministlikkefeminismivastaseid traktaate<ref>{{Raamatuviide|autor=Linda Nochlin|pealkiri=Courbet|aasta=2007|koht=|kirjastus=Thames & Hudson|lehekülg=220}}</ref>.