Grammofon: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud 39 baiti ,  3 aasta eest
P
resümee puudub
(Vinüülplaadi kohta võib lugeda eraldi artiklist.)
PResümee puudub
'''Grammofon''' (kreeka k sõnadest γραμμα (''gramma)'' ’kirjutis’ ja φωνη (''phone'') ’hääl’, ’heli’) on [[seade]] heli taasesitamiseks [[heliplaat|heliplaadilt]]. <ref>http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=grammofon&F=M </ref>
 
[[:en:Emile Berliner|Emile Berliner]] patentis horisontaalse salvestusviisi 1887. aastal (USA patent 372786) ja asendas [[fonograaf]]i silindrilise [[helikandja]] (trumli) kettakujulise kandjaga – [[heliplaat|heliplaadiga]] – ja esitas seda nimetusega ''Gramophone'' (saksa keeles ''Grammophon'' või ''Grammofon'') (1895). Plaadikujulise andmekandja oluline eelis oli võimalus hõlpsalt koopiaid valmistada ja plaatide masstootmist korraldada (fonograafi vahasilindri korral see võimalus praktiliselt puudus). Samuti lihtsustus taasesitusseadme ehitus, sest langes ära vajadus nõela etteandemehhanismi järele (mida vahasilinder vajas ka taasesitamisel).
 
Ent erinevalt fonograafist oli grammofon sel kujul ette nähtud üksnes helisalvestiste taasesitamiseks. Esitatav heli muutus mõnevõrra puhtamaks ja tugevamaks selle tõttu, et helisignaalile vastavalt ei muutu mitte vao sügavus (nagu fonograafis), vaid selle kõrvalekalle rõhtsihis (looklemise amplituud). Looklemise sagedus vastab heli tooni kõrgusele ja amplituud vastab heli tugevusele.
Esimestes grammofonides pandi plaat pöörlema kas käsitsi vändates, vedrumootori abil või mõnel juhul ka vihtidega ajami abil. Pöörlemiskiirus oli erinev ja seda sai mängimisel seadistada. Mõne aja pärast, eriti aga elektriajami kasutuselevõtu järel, kujunes enamkasutatavaks pöörlemiskiirus 78 p/min.
 
Ühest vedru üleskeeramisest piisas plaadi ühe poole ehk Ø 10-tollise tollidiameetriga plaadi puhul umbes 3-minutisekolmeminutise pala ärakuulamisekskuulamiseks. Kahepoolne plaat ilmus aastal 1904.
 
1920. aastatel hakati mehaanilise taasesitussüsteemi (tuntud ka kui akustiline võimendussüsteem) asendama elektrilisega, milles nõel koos helipeaga muundasid mehaanilise võnkumise sellele vastavaks [[elektrisignaal]]iks, mida võimendati [[elektronlamp]]võimendi ja tehti kuuldavaks [[valjuhääldi]] abil. Vedruajami asemel hakati plaadialuse (''turntable'') pöörlemapanekuks kasutama [[elektriajam]]<nowiki/>it.
 
1950. aastatel hakati mehaanilist fonogrammi elektrisignaaliks muundavat seadet teostama omaette konstruktiivse üksusena [[Plaadimängijaseade|plaadimängijaplaadimängijana]] nimetuse all. Tavaliselt olid need siis ilma [[võimsusvõimendi]](te) ja [[kõlar|kõlari(te)ta]], mistõttu neid tuli kasutada koos mõne sobiva [[Elektroakustiline süsteem|elektroakustilise]] (tavaliselt [[Hi-Fi]]) süsteemiga.
 
Kui 1980. aastatel jõudis müügile [[CD]]-plaadimängija, tuli eri tüüpi [[plaadimängija]]te eristamiseks võtta kasutusele pikem nimetus [[vinüülplaadimängija]] (vinüül, täpsemalt [[polüvinüülkloriid]], on heliplaadi materjalina kasutusel 1948. aastast). Tavaliselt mõeldakse plaadimängija all siiski kõiki mehaanilise analoog[[helisalvestus]]<nowiki/>ega plaatide taasesitamise seadmeid ja digitaalsete plaatide CD-de mängijaid nimetatakse CD-mängijateks (''CD-player'').
 
Plaadimängija võis ka kuuluda raadiovastuvõtjaga ühte seadmesse, sellist aparaati tunti radioolana.
 
==Viited==
{{Viited}}
 
==Vaata ka==
*[[Vinüülplaat]]
*[[Vinüülplaadimängija]]
 
==Viited==
{{Viited}}
 
[[Kategooria:Helitehnika]]
144 374

muudatust