Erinevus lehekülje "Apokalüpsis" redaktsioonide vahel

Esimeste apokalüpsiste kirjutamisaja kohta on vähe informatsiooni. On teada, et need on kirjutatud ajavahemikul pärast [[Paabeli vangipõlv]]e [[4. sajand eKr|4.]]– [[3. sajand eKr|3. sajandil eKr]]. Viimased tuntumad [[judaism|judaistlikud]] apokalüpsised pärinevad [[1. sajand|1. sajandist pKr]], [[Jeruusalemm]]a [[Teine tempel|teise templi]] hävitamise ajast. <ref>Charles, Robert H. Apocalyptic Literature. – Encyclopedia Britannica, 1911, lk 169.</ref> Apokalüptika žanr on tihedalt seotud ja pärineb [[Vana Testament|Vana Testamendi]] prohvetiraamatute traditsioonist, näiteks [[Eelija]] ettekuulutustest. Esimeseks tõeliseks apokalüpsiseks peetakse [[Taanieli raamat]]ut, mis on ainsana [[Vana Testament|Vana Testamendi]] kaanonis. [[Taanieli raamat]] pärineb vanakreeka filosoof [[Porphyrios]]e järgi [[2. sajand eKr|2. sajandist eKr]], [[seleukiidid]]e kuninga [[Antiochos IV Epiphanes]]e juhitud juutide tagakiusu ajast. Taanieli raamatu tegevus toimub [[6. sajand eKr|6. sajandil eKr]] [[Babüloonia]]s, ent sündmusi ennustab prohvet Taaniel täpselt ette kuni Antiochos Epiphanese valitsusajani, kuid mitte sealt edasi. <ref>Collins, John J. The Apocalyptic Imagination: An Introduction to Jewish Apocalyptic Literature, 2016, lk 94.</ref> Sellist võtet nimetatakse teoloogias ja ajalooteaduses ''[[vaticinium ex eventu]]''' ks ehk ennustamiseks pärast sündmuse toimumist. Apokalüpsiste usaldusväärsust teoloogide silmis on kahandanud ka asjaolu, et paljud [[millennialism|millenniastlikud]] liikumised on tõlgendanud apokalüpsiseid sõna-sõnaliselt ja uskunud peatsesse maailma lõppu. Alates 19. sajandi teoloogidest on apokalüpsiseid nähtud vaid prohvetluse järjena hilises judaismis, taandades selle tähtsust kristlikus maailmapildis. <ref>Collins, John J. The Apocalyptic Imagination: An Introduction to Jewish Apocalyptic Literature, 2016, lkp. 12.</ref> Tegelikkuses märkis maailmalõpuootus olulist osa ka varases kristluses [[1. sajand|1. sajandist]] kuni [[4. sajand|4. sajandini pKr]], kui oodati [[Jeesus]]e teist tulemist. Iiri usuteadlase [[John J. Collins]]i juhtmõtte järgi ei saa apokalüpsiseid pidada vaid läbikukkunud lõpuennustusteks, vaid need on näited kirjanduslikult kõrgtasemelisest religioossest sümbolismist ja müstikast.

Apokalüpsist on defineeritud kui jutustuslikus laadis ilmutuslikku kirjandusžanrit, milles ilmutuslikku kogemust vahendab inimesest vastuvõtjale maaväline olend, avades transtsendentset reaalsust, millel on nii ajaline mõõde eshatoloogilise pääsemise näol kui ka ruumiline mõõde teistsuguse, üleloomuliku maailmaga tutvumise näol. <ref>Collins, John J. The Apocalyptic Imagination: An Introduction to Jewish Apocalyptic Literature, 2016, lkp. 14.</ref> Inimlikuks vastuvõtjaks on juudi apokalüpsistes alati mõni püha kuju minevikust, näiteks [[Noa]] vaarisa [[Eenok]] või teise templi kõrgpreester [[Esra]]. Erinevalt prohvetitest kasutasid apokalüptikud pseudonüümi ning selle põhjuseks ei ole niivõrd hirm tagakiusamise ees (näiteks [[Taaniel]] oleks märtrisurma tervitanud), vaid soov laenata oma teosele autoriteeti. Kaugest minevikust pärit rahva juhtkuju nime kasutades osutati ka ajaloo ettemääratusele – maa saatus otsustati juba ammu. <ref>Collins, John J. The Apocalyptic Imagination: An Introduction to Jewish Apocalyptic Literature, 2016, lkp. 40.</ref> Apokalüpsiste kirjutajate eesmärgiks oli ühest küljest lohutada lugejaid teadmisega, et maapealne kaos ei saa kesta igavesti ja tulevikus luuakse kord maa peale. Viimastel sajanditel enne Kristust loodi apokalüpsiste näol ka ettekujutus, kuidas möödunud sajanditel uskmatute valitsejate all kannatanud vagade piinad lunastada. Lahendus pidi olema surmajärgne ülestõus ja kohtupäev. <ref>Nõmmik, U. [https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=AKvikerkaar201707.2.32 "Tänapäeva apokalüptika vanatestamentlikud juured Jesaja apokalüpsiste näitel, Vikerkaar, nr 7-8, 2017", lk 72 – 80]</ref> Autorid kujundasid konkreetsetest ajaloosündmustest müüte, mis haarasid inimeksistentsi laiemalt ja aitasid vähendada ärevust teadmises, et õiged on pidanud lõpuootuses kannatama ka varem. Apokalüptilised tekstid mõtestasid siinpoolseid kannatusi ja andsid õigetele lootust, et nad ära päästetakse. Teisalt on apokalüptilise kirjandusžanri funktsiooniks ka veenmine moraalselt õigeks eluks, meeleparanduslikku kirjandust on iseloomustatud kreekakeelse mõistega ''paraenesis''. Apokalüpsised annavad soovitusi ja veenavad lugejat elama oma elu kindlaks määratud viisil. Kõige enam hoiatasid apokalüptikud [[ebajumalakummardamine|ebajumalakummardamise]] eest, rõhutati ka [[seksuaalmoraal]]i.

Eristada saab kaht tüüpi apokalüpsiseid: ühed käsitlevad ajaloo kulgu, teised ebamaiseid rännakuid. Apokalüpsiste uurimine on keskendunud valdavalt "ajalooliste" apokalüpsiste uurimisele, kuna need võimaldavad otsida seoseid apokalüpsises kirjutatu ja tegeliku ajaloo vahel. Iseäranis levinud oli ajaloolis-kriitiline lähenemine [[19. sajand]]i lõpul briti [[apokrüüf]]ide uurijate koolkonna seas, tuntuim neist oli [[R. H. Charles]]. <ref>Collins2016, John Jp. The Apocalyptic Imagination: An Introduction to Jewish Apocalyptic Literature, 2016, lk 22. </ref> Apokalüpsiste traditsioon kasvas tollaste mõtlejate arvates välja pelgalt prohvetlusest. [[20. sajand]]i apokalüpsiste uurimine on näidanud, et apokalüpsistes esil olevad müüdid ja ideed on tihti laenatud naaberkultuuridest või on kasutatud teiste rahvastega ühiseid muistseid allikaid, mis ei ole säilinud. [[Hellenism|Hellenistlikul]] ajastul 4. kuni 1. sajandini eKr levisid [[Lähis-Ida]] regioonis erinevate kultuuride – babüloonlaste, pärslaste ja egiptlaste pärimus –, mille ideid juudid oma rikkaliku loominguga ühitasid. Apokalüpsiseid iseloomustab komposiitsus ehk erinevate müütide liitmine ühte vormi, nii moodustusid sageli vastuolulise [[süžee]]ga apokalüpsised. Ühe allikana kasutati ka tuhat aastat varem elanud [[kaananlased|kaananlaste]] vana [[baal]]iusku ja [[amoriidid|amoriitide]] [[ugariti]]keelseid tekste. [[Taanieli apokalüpsis|Taanieli]] 7:13 kõneleb Inimesepoja sarnasest, kes tuleb taeva pilvedega. See motiiv on pärit kaanani kirjandusest, kelle jumalus Baal on pilvedel ratsutaja ja kes heitleb merejumal Yammiga. Dualistlik kõrgemate olendite võitluse müüt on iidne, maailma nägemist kahe heitleva jõu vahel kandis edasi ka apokalüptiline kirjandus, eriti [[esseenid]]e liikumine [[2. sajand eKr|2. sajandist eKr]] kuni [[1. sajand|1. sajandini pKr]]. Antiikajal täiendasid žanrit ka vanakreeka [[sibüll]]ide oraaklitradtsioon ja juudi rahva patriarhide [[Testament (kirjandusžanr)|testamendid]].

Eenok oli seitsmes patriarh pärast [[Aadam]]at, [[Metuusala]] isa <ref>1Aj 1:3</ref>. Eenoki nimele kuulub suur hulk apokrüüfe. Piibliuurija [[Józef Milik]]i väitel moodustasid viis Eenoki raamatut, kaasa arvatud [[Hiiglaste raamat (Eenok)|Hiiglaste raamat]], vastandseeria [[Mooses]]e [[Pentateuh]]ile. <ref>Collins, John. J. The Apocalyptic Imagination: An Introduction to Jewish Apocalyptic Literature, 2016, lkp. 51.</ref> Samuti tegutsevad Eenoki raamatutes müstilised langenud inglid – [[Grigori (ingel)|Valvajad]] (kreeka keeles ἐγρήγοροι, paljudes keeltes tõlgitud kui 'grigorid') ning nende järeletulijad hiiglastest [[nefilim]]id. Neist asjaoludest tingituna on Eenoki kirjandus alates [[4. sajand]]ist Piibli kaanonist välja jäetud.

Eenok kui seitsmes patriarh on kõrvutatav muistse [[sumerid|sumerite]] seitsmenda kuninga [[Enmeduranki]]ga. Sarnaselt Eenokiga on [[Sippar]]i linna muistne valitseja Enmeduranki seotud [[astronoomia]], ennustuste ja ilmutustega. Nõnda on müüt Eenokist tegelikult sumerite traditsiooni järele tegemine. Tollase aja hellenistlikus maailmas oli erinevate rahvaste seas levinud 'konkureeriv ajalooteadus', et välja selgitada, kelle kangelased olid kõige õigemad muistse kultuuri loojad. <ref>Collins, John J. The Apocalyptic Imagination: An Introduction to Jewish Apocalyptic Literature, 2016, lkp. 53.</ref>

Eenoki tähendamissõnade raamat koosneb kolmest nägemuseslikust tähendussõnast. Esimeses reisib ta taeva lõppu, kes näeb seal õigete elupaika ja pühade puhkamiskohta. Sajad tuhanded ootavad Jumala kohtu ees mõistmist. Eenok pärib peainglitelt [[kosmoloogia|kosmoloogilist]] infot päikese ja müristamise, päikese ja kuu kohta, ja saab vastuseks, et need on õiged, kes elavad kuival maal ja usuvad Jumala nime ikka ja alati. Ebaselge vastus kujutab sarnasust taevase korra ja õigete elu vahel. <ref>Collins, John J. The Apocalyptic Imagination: An Introduction to Jewish Apocalyptic Literature, 2016, lkp. 180. </ref> See tõlgendus on Eenoki jaoks kesksel kohal, tähendamissõnade raamatu paralleelnimi on 'Eenoki sarnasused'. Ka Eenoki teine tähendamissõna kujutab taevast elu, kus kohtumõistmine ei ole vaid lootus, vaid praegune teadmine. Kolmandas tähendamissõnades tabab inimkonda [[veeuputus|suur veeuputus]], siin kattub Eenoki tekst [[Noa raamat]]u traditsiooniga.

Siia kuulub ka '''Loomade apokalüpsis'''. [[Allegooria|Allegooriline]] apokalüpsis kujutab piiblitegelasi loomadena. Aadam, [[Sett]] ja nende järeltulijad on valged [[pull]]id. Taas asub Eenok koos inglitega taevasse ning jälgib sealt ajaloo kulgemist. Tema pojapojapoeg Noa on samuti valge pull, kuid inglid aitavad tal muutuda inimeseks. Ent Noa pojad on jälle metsikud loomad ja linnud. Alates [[Jaakob]]ist kujutab autor juudi rahvast lammastena. Seitsekümmend karjast paneb Jumal neid valvama, seitsmekümnes valitsejas on nähtud juutide võõraid valitsejaid alates babüloonlaste ja lõpetades seleukiididega. <ref>Collins, John J. The Apocalyptic Imagination: An Introduction to Jewish Apocalyptic Literature, 2016, lkp. 70. </ref>

Eenoki epistel süüdistab patuseid nii [[blasfeemia]]s kui ebajumalakummardamises ja samas ka sotsiaalselt kehvades oludes. Õelatele heidetakse ette ahnust, ent sotsiaalse ebavõrdsuse temaatika on nii Eenoki kirjanduses kui ka hellenistlikul ajastul üldiselt võõras. <ref>Collins, John J. The Apocalyptic Imagination: An Introduction to Jewish Apocalyptic Literature, 2016, lkp. 73. </ref>

Järgnevalt on esitatud John J. Collinsi järgi kaks judaistliku apokalüpsise "tüüpi" ja nendele iseloomulikud tunnused.<ref>Collins, John J. The Apocalyptic Imagination: An Introduction to Jewish Apocalyptic Literature, 2016, lkp. 16. </ref>