Ilu looduses: erinevus redaktsioonide vahel

Küsimus, mis miski on, ei lange kunagi kokku küsimusega, millest või kust see asi pärit on. Esteetiliste tunnete päritolu küsimus kuulub bioloogia ja psühhofüsioloogia valda; kuid see ei puuduta esteetika küsimust, mis on ilu. Esteetiliste nähtuste lahutamine kasulikeks või meeldivateks algelementideks võib olla väga huvitav; kui tõeline kauni teooria peab silmas ilu enese olemust nii lihtsates kui ka liitsetes nähtustes.

 

 

Selle vanakreeka arusaama ilust kui kiretu, omakasupüüdmatu ja tahtetu kaemuse esemest ehk kui puhtast kasutusest taastas hiljuti ning levitas seda suure Saksamaa filosoofia viimane esindaja. Muide, kõik see, mida [[Schopenhauer]] sel teemal nii hästi ja õigesti räägib, pole õigupoolest midagi muud kui filosoofiline kommentaar [[Goethe]] möödaminnes puistatud kaksikvärsile: "Die Sterne die begehrt man nicht: Man freut sich ihrer Pracht."

3. Maailma kõikainsus ja selle väljendaja, valgus, oma algses liigenduses iseseisvate, kuid siiski üldisest harmooniast haaratud kesete paljuseks on [[tähistaevas|tähistaeva]] ilu. Selles teostub positiivse kõikainsuse idee täielikumalt ja täiuslikumalt kui kahes esimeses. Nii vahetu mulje heleda keskpäeva või [[kuuvalge öö]] ilust kui ka selle ilu esteetiline hinnang haarab paratamatult kogu looduse pildi sel hetkel, kõik need maised esemed ja nähtused, mille peale päike ja kuu paistavad ning millel on oma ilu, mida see eriline valgustatus võimendab, kuid mis omakorda suurendab heleda taeva ilu, kuna aga tähise öö vaatamisel piirdub esteetiline mulje täielikult taeva endaga;maised esemed sulavad pimeduses kokku ning nende ilul ei saa tähtsust olla. Kui jätta kõrvale valgustatud maastiku ilu, siis kolmest peamisest taeva liigist on tähistaevas kõige ilusam. (Kauni eristamine [[ülev]]ast ei ole vajalik.)

 

 

Valguskauni juurde kuulub ka [[tüüne meri|tüüne mere]] ilu. Vee näol vabaneb materiaalne stiihia esimest korda oma inertsusest ja läbitungimatust tahkusest. See voolav element on taeva ja maa side, ja see ilmneb näitlikult tuulevaikses meres, mis peegeldab endas taeva lõputut sina ja sära. Veel selgem on see jõe või järve sileda veepeegli puhul.

[[Kaos]], s.o inetus ise on igasuguse maise ilu vajalik taust, ja niisuguste nähtuste, nagu tormine meri, esteetiline väärtus sõltub just sellest, et nende all on kaos.

 

 

Et mõnes anorgaanilise elu nähtuses leiame [[elu]] tegeliku antitsipatsiooni, mis tingibki nende nähtuste esteetilise tähenduse, siis on ilusad ka [[heli]]d anorgaanilises looduses kui tema enese elu väljendused.

 

===VII===

 

{{pooleli}}