Savimineraalid: erinevus redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
Resümee puudub
PResümee puudub
Tähtsaimad savimineraalid on [[smektiit]], [[illiit]], [[kaoliniit]], [[kloriit]] ja nende segakihilised segud.
 
Savimineraalide teke ontekivad reeglina [[päevakivi]]de [[Porsumine|keemilise murenemise]] tulemustulemusel. [[Moone (geoloogia)|Moonde]] käigus asenduvad savimineraalid peamiselt vilkudega. Savimineraale tekitavad ka madalatel [[temperatuur]]idel toimuvad [[hüdrotermaalsed protsessid]]. Savimineraalid on väga levinud peeneteraliste [[settekivim]]ite hulgas, näiteks [[savikilt|savikilda]], [[mudakivim]]i, [[aleuroliit|aleuroliidi]] ning peeneteralise moondunud [[kilt|kilda]] ja [[fülliit|fülliidi]] seas.
 
[[Savi]] on [[sete]], mis koosneb valdavalt kihtstruktuuriga savimineraalidest, nimelt tetra- ja oktaeedrilistest kihtidest. Savisid liigitatakse tavaliselt 1:1- ja 2:1-savideks. 1:1-savidel on tetra- ja oktaeedrilised kihid vaheldumisi ning selle näited on kaoliniit ja [[serpentiin (mineraal)|serpentiin]]. 2:1-savidel on [[oktaeeder|oktaeedriline]] kiht kahe [[tetraeeder|tetraeedrilise]] kihi vahel ning selle näited on illiit, smektiit, [[atapulgiit]] ja kloriit (kloriidil on vahel ka väljaspool oktaeedriline kiht, mida nimetatakse brutsiidiks).
Savimineraalide [[terasuurus]] on eriti väike, tavaliselt alla 2 μm. Sellepärast on selle analüüsimiseks vaja erimeetodeid. Kasutatakse [[röntgendifraktsioon]]i ja [[elektrondifraktsioon]]i ning mitmesuguseid [[spektroskoopia|spektroskoopilisi]] meetodeid, näiteks [[Mössbaueri spektroskoopia]] ja [[infrapunane spektroskoopia]]. Need meetodid võimaldavad saavutada suurema eraldusvõimega tulemusi kui annaks [[polarisatsioonimikroskoop]], mille kasutamine on [[petroloogia]]s traditsiooniline.
 
Savi olemust hakati paremini mõistma [[1930. aastad|1930. aastatel]], kui saviosakeste molekulaarstruktuuri hakati uurima röntgendifraktsiooni abil. Sellel perioodil hakati ühtlustama ka selle valdkonna [[termin]]eid.
 
[[Kategooria:Mineraalid]]