Erinevus lehekülje "Nikolai Judenitš" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
Nädal pärast Erzurumi vallutamist külastas pidulikult linna tsaar [[Nikolai II]] onu ja sõjavägede kõrgem ülemjuhataja suurvürst Nikolai Nikolajevitš. Selle võidu auks sai Judenitš nii Venemaa [[Georgi orden]]i kui ka Prantsusmaa ja Inglismaa kõrged riiklikud ordenid.
 
Pärast Erzurumi vallutamist arvas Judenitš, et targem on jääda nüüd kaitsele. Kuid pärast 1917. aasta [[Veebruarirevolutsioon]]i, kui võimule tuli [[Venemaa Ajutine Valitsus]], anti Judenitšile käsk hakata ette valmistama uut pealetungi. Judenitš polnud sellega nõus ja Ajutise Valitsuse sõjaminister [[Aleksandr Kerenski]] andis käsu Judenitš tagandada. Seepeale siirdus Judenitš PeterburgiPeterburi. Üldpealetung viidi [[Türgi rinne|Türgi rindel]] [[1917]]. aasta suvel siiski läbi, kuid see lõppes katastroofiga.
 
===Pärast oktoobripööret===
===[[Loodearmee]] juhina Soomes===
 
[[1919]]. aasta juuni algul sai Judenitš teada, et Siberis asuv ning Antandi poolt tunnistatav Venemaa Ülemvalitsejaülemvalitseja, sõjaminister ja relvajõudude kõrgem ülemjuhataja [[Aleksandr Koltšak]] on määranud ta kõikide nende Venemaa sõjajõudude ülemjuhatajaks, mis tegutsesid [[bolševik]]e vastu [[Looderinne|looderin]]del. Kui enne tegutses Judenitš omapäi, siis alates sellest momendist oli tal tegutsemiseks ka juriidiline alus. Selle teate kättesaamise järel liikus ta Prantsuse sõjalaeval Tallinna tutvuma Eestis asuva [[Põhjakorpus]]ega. Ta tahtis näha millist sõjalist jõudu põhjakorpus endast kujutab. Tallinnas võeti Judenitšit väga uhkelt auvahtkonnaga vastu. Pärast tseremooniat sõitis ta [[Põhjakorpuse staap|põhjakorpuse staap]]i, kus tutvus olukorraga. Seejärel soovis sõita rindele. Koos põhjakorpuse juhi [[Aleksandr Rodzijanko]]ga sõideti rindele, kus parasjagu oli käimas punaarmee pealetung. Judenitšil jäi põhjakorpusest masendav mulje. See oli kehvalt riietatud, varustatud trofeerelvadega ja vaevles laskemoona puuduses.
 
Ta läks tagasi Helsingisse, kus [[6. juuli|6. juulil]] ja [[12. juuli|12. juulil]] [[1919]] toimus Judenitši, [[Carl Gustaf Emil Mannerheim|Mannerheim]]i ja liitlasriikide esindajate kohtumine. Viimasel kohtumisel kirjutas Mannerheim alla sõjalis-poliitilisele lepingule, kus olid üksikasjalikult kirjas, millistel tingimustel on Soome valmis toetama oma jõududega pealetungi Petrogradile. Leppe poolt olid nüüd ka Koltšak ja Vene emigrantlikud organisatsioonid. Ka liitlaste juhi toetasid Soome vägede osavõttu võitlusest bolševike vastu. Vastavalt lepingule pidi ühisväge juhtima kindral Mannerheim, mis on seletatav ka sellega, et soomlaste sõjalised jõud olid tunduvalt suuremad kui Vene valgetel. Kuid vastavalt lepingule, kui Petrograd oleks hõivatud oleks linna juhtimine läinud Mannerheimilt Judenitši kätte. Rõõmusõnum Judenitšile saabus ka Venemaa Ülemvalitsejaltülemvalitsejalt [[Aleksandr Koltšak]]ilt, kes teatas, et võtab kõik finantskulutused enda peale (Koltšaki käes oli Venemaa kullavaru, mistõttu tal oli võimalik toetada rahaliselt [[Loodearmee]]d).
 
[[16. juuli]]l 1919 sai Judenitš Mannerheimilt telegrammi, kus oli ka Soome välisministri allkiri, ja telegrammi sisuks oli, et ka Soome valitsus toetab Judenitši võitlust. Seega on kõik tingimused Petrogradi ründamiseks paika pandud, kuid sellele ilmnes oluline takistus. [[25. juuli]]l 1919 toimusid Soome presidendivalimised. Enne valimisi oli Mannerheim kindel, et tema võidab need. Kuid valimised võitis professor [[Kaarlo Juho Ståhlberg]]. Kaarlo Juho Ståhlberg oli vastu Soome vägede osalemises pealetungis [[Petrograd]]ile. Sellega oli igasugune lootus rünnakuks kustunud.
111 999

muudatust