Apokalüpsis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Woland7777 (arutelu | kaastöö) |
Woland7777 (arutelu | kaastöö) |
||
11. rida:
== Judaistliku apokalüptika tunnusjooni ==
Apokalüpsist on defineeritud kui jutustuslikus laadis ilmutuslikku kirjandusžanrit, milles ilmutuslikku kogemust vahendab inimesest vastuvõtjale maaväline olend, avades transtsendentset reaalsust, millel on nii ajaline mõõde eshatoloogilise pääsemise näol kui ka ruumiline mõõde teistsuguse, üleloomuliku maailmaga tutvumise näol. <ref>Collins, John J. [https://ebookcentral-proquest-com.ezproxy.utlib.ut.ee/lib/tartu-ebooks/reader.action?docID=4859099&ppg=14 "Semeia 14"]</ref> Inimlikuks vastuvõtjaks on juudi apokalüpsistes alati mõni püha kuju minevikust, näiteks [[Noa]] vaarisa [[Eenok]] või teise templi kõrgpreester [[Esra]]. Erinevalt prohvetitest kasutasid apokalüptikud pseudonüümi ning selle põhjuseks ei ole niivõrd hirm tagakiusamise ees (näiteks [[Taaniel]] oleks märtrisurma tervitanud), vaid soov laenata oma teosele autoriteeti. Kaugest minevikust pärit rahva juhtkuju nime kasutades osutati ka ajaloo ettemääratusele – maa saatus
Eristada saab kaht tüüpi apokalüpsiseid: ühed käsitlevad ajaloo kulgu, teised ebamaiseid rännakuid. Apokalüpsiste uurimine on keskendunud valdavalt "ajalooliste" apokalüpsiste uurimisele, kuna need võimaldavad otsida seoseid apokalüpsises kirjutatu ja tegeliku ajaloo vahel. Iseäranis levinud oli ajaloolis-kriitiline lähenemine [[19. sajand]]i lõpul briti [[apokrüüf]]ide uurijate koolkonna seas, tuntuim neist oli [[R. H. Charles]]. <ref>Collins, John J. [https://ebookcentral-proquest-com.ezproxy.utlib.ut.ee/lib/tartu-ebooks/reader.action?docID=4859099&ppg=22 "R. H. Charles"]</ref> Apokalüpsiste traditsioon kasvas tollaste mõtlejate arvates välja pelgalt prohvetlusest. [[20. sajand]]i apokalüpsiste uurimine on näidanud, et apokalüpsistes esil olevad müüdid ja ideed on tihti laenatud naaberkultuuridest või on kasutatud teiste rahvastega ühiseid muistseid allikaid, mis ei ole säilinud. [[Hellenism|Hellenistlikul]] ajastul 4. kuni 1. sajandini eKr levisid [[Lähis-Ida]] regioonis erinevate kultuuride – babüloonlaste, pärslaste ja egiptlaste pärimus –, mille ideid juudid oma rikkaliku loominguga ühitasid. Apokalüpsiseid iseloomustab komposiitsus ehk erinevate müütide liitmine ühte vormi, nii moodustusid sageli vastuolulise [[süžee]]ga apokalüpsised. Ühe allikana kasutati ka tuhat aastat varem elanud [[kaananlased|kaananlaste]] vana [[baal]]iusku ja [[amoriidid|amoriitide]] [[ugariti]]keelseid tekste. [[Taanieli apokalüpsis|Taanieli]] 7:13 kõneleb Inimesepoja sarnasest, kes tuleb taeva pilvedega. See motiiv on pärit kaanani kirjandusest, kelle jumalus Baal on pilvedel ratsutaja ja kes heitleb merejumal Yammiga. Dualistlik kõrgemate olendite võitluse müüt on iidne, maailma nägemist kahe heitleva jõu vahel kandis edasi ka apokalüptiline kirjandus, eriti [[esseenid]]e liikumine [[2. sajand eKr|2. sajandist eKr]] kuni [[1. sajand|1. sajandini pKr]]. Antiikajal täiendasid žanrit ka vanakreeka [[sibüll]]ide oraaklitradtsioon ja juudi rahva patriarhide [[Testament (kirjandusžanr)|testamendid]].
|