Liustik: erinevus redaktsioonide vahel

Jää on küll [[Tahkis|tahke]] aine ja tavaarusaama järgi ei tohiks voolata, kuid suure rõhu all muutub ta siiski [[Plastilisus|plastilisemaks]] ja hakkab käituma väga [[Viskoossus|viskoosse]] [[vedelik]]una. Rõhku avaldab jääle tema enda raskus. Peale rõhu (mis oleneb liustiku paksusest) avaldavad voolamise kiirusele olulist mõju ka liustiku temperatuur ja [[nõlv]]a kaldenurk. Mida soojem on liustik, seda suurem on plastilisus. Arvatavasti avaldab liikumiskiirusele olulist mõju ka sulaveekiht, mis "sooja" liustiku alla võib tekkida. Liustik hakkab voolama siis, kui ta paksus ületab 50 meetrit. Erinevalt [[vooluvesi|vooluveest]] võib liustik liikuda ka ülesmäge, samuti võib liustik uuristada maapinda ka allpool [[erosioonibaas]]i. Näiteks [[Jõgi|jõgedega]] ei juhtu seda kunagi. Sellega on seletatav väga sügavate [[fjord]]ide, mis on liustikutekkelised [[pinnavorm]]id, olemasolu näiteks [[Norra]] [[rannik]]ul. Liustik ei liigu kogu ulatuses sama kiirusega. Näiteks oruliustiku servad, mis [[HõõrdumineHõõre|hõõrduvad]] vastu orunõlvi, liiguvad aeglasemalt kui jää liustiku keskosas. Liustiku ülaosas, kus jää on väiksema rõhu tõttu habras, esineb tihti lõhesid. Lõhed ei ulatu sügavamale kui poolsada meetrit, sest sellest piirist allpool on liustik plastiline. Lõhesid esineb kõige rohkem seal, kus liustiku pind on kumer.