Erinevus lehekülje "Pierre-Auguste Renoir" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
P
 
=== Impressionism ===
Kuigi peale [[1864]]. aastat ei saadud Renoir võimekuses enam kahelda, oli teiste kunstike mõju tema töödes veel väga selge ning Renoiri isiksus kunstnikuna polnud veel välja kujunenud. Renoiri individuaalne stiil sai küpseks alles samal ajal esimese impressionistide grupinäitusega [[1874]]. aastal.<sup>ref name=":2<" /sup> Renoiri järgnevad tööd olid juba impressionismi täiuslikuks näiteks nii mõtteliselt kui tehniliselt. Kasutades väikeseid mitmevärvilisi pintslilööke andis ta edasi nii õhu värelust, lehestiku sädelust kui noore naise naha kuma loomulikus valguses. Sellest perioodist pärinevad mitmed Renoiri tuntuimad meistriteosed nagu "Loož" (1874), "Tants Le Moulin de la Galette'is (1876) ja "Sõudjate keskpäevane eine" (1880–81).<ref name=":1" />
 
Renoiri ühendas impressionistidega soov tabada püsimatut olevikuhetke ning tohutu värviküllus, mis tähendas maailma värsket avastamist. Renoiri eristas aga see, et kui teised impressionistid huvitusid rohkem maastikest, siis tema tundis erilist kirge inimfiguuri kujutamise vastu.<ref name=":2" /> Tänu sellele sai Renoir mitmeid portreede tellimusi kõrgklassi seltskonna poolt, põhiliselt naiste ja laste maalimiseks, mille üks tuntumaid näited on "Madame Charmentier ja tema lapsed" (1878).<ref name=":1" /> Renoiril oli võime oma maalitavates modellides välja tuua parim ilma kerglasse manerismi kaldumata. Ta ei püüdnud mitte meelitada, vaid see oli lihtsalt viis, kuidas Renoir inimesi nägi.<ref name=":2" />
1880ndate aastate alguses ette võetud reisid Alžeeriasse ja Itaaliasse avaldasid Renoiri loomingule tugevat mõju. Ta veendus selles, et süstemaatiline impressionistliku tehnika kasutamine polnud tema jaoks enam piisav ning väikeste pintslitõmmetega kontrastsete värvide kõrvutamine ei võimaldanud tal soovitud viisil edasi anda naha küütlevat läiget. Samuti sai Renoir kindlust selles, et must värv, mille kasutamist impressionistid vältisid, võis mõnel juhul anda rabava efekti ja rõhutada teiste värvide intensiivsust. Itaalias vaimustus Renoir [[Raffael|Raffaeli]] töödest ja klassitsismist, mis tähendas puhta selge joone kasutamist vormi edasiandmisel ja siledat maalimisviisi keha voolujoonelisuse rõhutamisel. Uued muljed panid Renoiri impressionismist eemalduma ning katsetama järgneval perioodil uute tehnikatega.<ref name=":1" />
 
Enamik Renoiri peale [[1883]]. aastat maalitud töödest olid eelnevast nii erinevad, et seda on nimetatud tema "karmiks perioodiks", "kuivaks perioodiks" või siis "Ingres'i perioodiks" tänu mõningale tehnilisele sarnasusele Jean Auguste Ingres'i loominguga. Renoir jätkas küll impressionistliku kirka värvipaleti kasutamist, kuid selle perioodi maalidel oli pearõhk hoopis vormi, joone ja kontuuri rõhutamisel, mitte värvil või pintslilöökidel.<sup>ref name=":1<" /sup> Näiteks Renoiri kuulsa "Vihmavarjud" (1881 - 1886) puhul oli juba tegemist lihtsama ja täpsemalt piiritletud vormi ja siledate pindadega ning endist spontaansust asendas dekoratiivsem kujundus.<ref name=":2" />
 
Renoiri püüdlus klassitsismi ideid järgida väljendus ka inimfiguuri kujutamises ajatus kontekstis, vältides perioodiga seotud tausta või rõivastust. Näiteks Renoiri "Kümblejad" (1884) kujutas 17. sajandi skulptori [[François Girardon|François Girardoni]] reljeefilt laenatud stseeni puude varjus kümblevates nümfidest, keda polnud võimalik paigutada kindlasse aega ega ruumi. Figuurid olid üksteisest eraldatud, isegi skulptuurilaadsed, ning stseeni loomuliku valguse ja värvi edasiandmise asemel oli see pigem peensusteni viimistletud stuudiomaal.<ref name=":2" />
16

muudatust