Erinevus lehekülje "Eesti arhitektuur" redaktsioonide vahel

linke par
(linke par)
(linke par)
Riialaste saksa traditsionalism langes ajaliselt kokku venepärase ja aegunud akademismiga, mida valdas väike osa arhitekte, kes oli õppinud Venemaal ([[Karl Burman vanem|Karl Burman]], [[Paul Mielberg]], [[Aleksander Poleštšuk]], [[Tõnis Mihkelson]])
 
1918. aastal asutatud [[Tallinna Tehnikum]] oli algul välja kujunemata ning ebakindel staatus ei tekitanud kohalike arhitektuurihuviliste seas suurt tunglemist sinna. Peamiselt suunduti Kesk-Euroopa ülikoolidesse. 1920. aastal muutuv siinne Tehnikum riiklikuks õppeasutuseks, kus oli võimalik õppida tehnikuteks aga ka insenerideks ja arhitektideks. Ent koolil polnud oma ühist suurt hoonet ning vahendite nappus viis 1936. aastal kooli sulgemiseni. Kooli lõpetas kokku 33 tegevarhitekti ([[Robert Natus|R. Natus]], [[August Esop|A. Esop]], [[August Volberg|A. Volberg]] jt.), ent oli ka neid hiljem aktiivseid arhitekte, kel jäi sealne haridus poolikuks ([[Edgar Velbri|E. Velbri]], [[A.Arnold Väli]], [[Ilmar Laasi|I. Laasi]] jt).
 
1921 asutasid 15 arhitekti [[Eesti Arhitektide Liit|Eesti Arhitektide Ühingu]] (EAÜ), mille esimeheks sai [[Eugen Habermann]]. Eesmärgiks seati ehitusseaduse parandamine, tellija teadlikkuse kasvatamine ja Eesti ühiskonnale arhitekti mõttekuse selgitamine; osaleti üleriigilistel näitusmessidel; kirjutati “Ehituskäsiraamat” (1932) ja “Eesti arhitektide almanak” (1934). 1925. aastal võeti vastu muinsuskaitseseadus, mis hoidis senisest enam arhitektuuripärandit.
* [[Riigikoguhoone]] Toompea lossi õuel (1920–1922) [[Herbert Johanson]], [[Eugen Habermann]], (Eesti Vabariigi esimene riiklik ehitis, 1920ndate traditsionalism ja ekspressionism)
* Niguliste koguduse maja ümberehitus Tallinnas Pikk 10 (1922) [[Ernst Gustav Kühnert]]
* vanalinna rajatud uusehitised: [[Artur Perna]] Pikk 10 (1922–1923) ja Jegorovi maja (1924), [[O.Otto Moeller]], [[Anton Lembit Soans]], [[Georg Hellat]] Pikk 36 (1921, 1924–1925), funktsionalistlik [[Herbert Johanson]]i ja [[A.Aleksander Tõnisson (ettevõtja)|Aleksander Tõnissoni]]i tööstushoone Rüütli 28/30 (1932) ning [[Eugen Habermann]]i Voorimehe 9 (1936).
 
1920ndatel oli valdavaks stiiliks [[traditsionalism]], mis vastandus eelnevatele sõjakoledustele ja väärtustas kodu, hubasust, turvatunnet, käsitöölikkust ja traditsioone.<nowiki/><ref>{{Netiviide|Autor=Siin Sultson|URL=https://www.aripaev.ee/uudised/2006/05/01/sajand-eesti-arhitektuuris-eneseotsingud-1920-1930|Pealkiri=Sajand Eesti arhitektuuris - eneseotsingud 1920-1930|Väljaanne=Äripäev|Aeg=2006|Kasutatud=2018}}</ref> Ent sellele leidus ka alternatiive.
Esimene Nõukogude võimu all olev aasta toimus suur rahvakorterite ehitamise, millele andis tõuke ka vähemalt Eesti aja lõpul väikekorterite ehitamiseks valmistumine. Arhitekt [[Alar Kotli]] Ra-Ko (rahvakorterite) projekti põhjal ehitati maju näiteks Lõime, Nisu ja Rukki, Majaka ja Sikupilli tänavale Tallinnasse. Need on Tallinna maja edasiarendused, milles puudusid keldri- ja katusekorterid ning ühise keldris asuva duširuumi asemel on igas korteris isiklik. Kivitrepikoda ilmestab fassaadil vaid trepikojaakent ümbritsev raamistik ning majal on lihtne rõhtlaudis ja madalakaldeline katus. Kuid isegi pärast sõda püstitati veel vanamoelisi Tallinna maju (1949 Lasnamäe Kiievi tn, prj E. Lepner).<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 229</ref> Teises maailmasõjas Eesti hõivanud Nõukogude Liit alustas tänavate ümber nimetamisega ning Eesti arhitektuuri sovetiseerimisega. Arhitektidele õpetati küll sotsialistliku realmismi, ent vaikimisi jätkus esindustraditsionalismi raskepärane laad. Selle aja ehituslik suund oli sotsiaalne. Loodi vanadekodusid, lastekodusid, töölissööklaid ja rahvamaju.<ref>{{Raamatuviide|autor=Mart Kalm, (eds.) Jaak Kangilaski|pealkiri=Eesti kunsti ajalugu 6. köite I osa|aasta=2013|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Kunstiakadeemia|lehekülg=45}}</ref>
 
1941–1944 toimus Saksa okupatsioon, mis möödus eesti arhitektidele üsna tegevusetult. Töid juhtis Eestisse tagasi tulnud [[Ernst Gustav Kühnert]] ning tööd leidsid ka [[Alar Kotli]], [[F.Friedrich Wendach]], [[Anton Lembit Soans]], [[August Volberg]], [[Edgar Velbri]] jt. Peamiselt taastati vanu maju ja pooleli jäänud tööd lõpetati. 1944. aastal võttis Nõukogude armee suuna Eestisse. Paljud siinsed arhitektid põgenesid mujale ([[Herbert Johanson]], [[Olev Siinmaa]], [[Elmar Lohk]], [[Ernst Kesa]], [[Roman Koolmar]], [[Arthur Jürvetson]] jpt). Sõjaga jäi Eesti arhitektide seltskond väga väikseks. Soositumateks osutusid need, kes olid Punaarmees või Nõukogude tagalas viibinud. Siia toodi ka palju Venemaa eestlasi ja venelasi. Viimase seas kuulsamaks näiteks G. Šumovski, O. Ljalin, I. Raiski ja J. Russanov. 1940ndate teist poolt nimetab [[Mart Kalm]] liberaalse stalinismi perioodiks, mil arhitektuuris toetuti 1930ndate esindustraditsionistlikule kogemusele.<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 247</ref>
 
1950ndatel hakkasid silma ka [[Tallinna Tehnikaülikool|Tallinna Polütehnilise Instituudi]] lõpetanud noored arhitektid. Viiest lennust enam kui 100 arhitekti moodustasid Eesti projekteerijate kandva jõu kuni 1970ndateni.<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 234</ref> [[Eesti Kunstiakadeemia|Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis]] avati 1951. aastal arhitektuurieriala. Arhitektuuri õpetamises suuri muutusi ei toimunud, sest paljud Instituudi õppejõud tulid sinna üle. Nõukogude ajal tekkis arhitektuuriteadus, mida riik töökohtadega soosis.<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 237</ref>
 
Sõjast kuni 1955. aastani kestnud stalinismi periood Eesti arhitektuuri väga radikaalselt ei muutnud. Nõukogude Liidus valitsenud „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik” printsiip avaldus eesti arhitektuuris vaid üksikutel dekooriküllaste fassaadidega hoonetel ning klassikaliste sammasportikustega ühiskondlikel hoonetel. Stalinistlik linnakeskus kujunes täielikult välja vaid [[Pärnu|Pärnus]] (Pärnu oblast). [[Tartu]] kannatas sõjas palju ning jäi aastakümneteks hoonestamata.<ref>{{Netiviide|Autor=Piret Lindpere|URL=http://www.estonica.org/et/Kultuur/Arhitektuur/Sotsialismiperiood/|Pealkiri=Sotsialismiperiood|Väljaanne=|Aeg=9.10.2009|Kasutatud=3.05.2018}}</ref> Stalinismi ajal lahendati projekte kollektiivselt, mis oli väga soositud. [[Peeter Tarvas|P. Tarvas]] projekteeris koos arhitektide [[Harald Arman]]i ja [[August Volberg]]iga Eesti NSV paviljoni Moskvasse [[Rahvamajanduse Saavutuste Näitus|Üleliidulisele Rahvusmajandussaavutuste Näitusele]] (1949–1954). Sisearhitektuuri eest vastutasid [[Maimu Plees|M. Plees]], [[B.Bruno Tomberg]] ja [[M.Maia Oselein-Laul]]. Baltimaade paviljonid asetsesid lähestikku. Eestisse naasnuna alustas [[Peeter Tarvas|P. Tarvas]] koos [[August Volberg]]iga kino Sõpruse projekti, kus abiks oli ka sisearhitekt [[M. Laul]]. Puhta stalinistliku arhitektuuri märgiks on Mere puiesteel, 1954. aastal endise kino Grand Marina varemetele ehitatud, Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja, mille autoriks oli [[A.Aleksandr Kuznetsov]]. Eesti kõige eriilmelisem venekeelne võõrlinn on 20 000 elanikuga [[Sillamäe]], kuhu 1990. aastani pääses vaid erilubadega.
 
Elamu ehitamine kui eraomandi soosiv ilming oli põhimõtteliselt vastuolus Nõukogude ideoloogiaga. Individuaalelamu jõudis Eestisse alles Nõukogude korraga. Üldilmelt traditsionalistlikuid, kuid vastuoluliselt intiimsed. Riik andis väikese krundi tasuta, tagades pikaajalise laenu. Hruštšovi-aeg (sula) tõi kaasa arhitektuuri väärtustamise langemise. Arhitektide töö paremaks ei muutunud, sest energiat kulus kooskõlastamistele ja enesekehtestamisele rohkem kui projekteerimisele. See oli aeg, mil sõjast oli kümme aastat möödunud ning asuti elamueitiste kõrval ka avalikke hooneid püstitama.
* Teaduste Akadeemia instituudi hoone Tallinnas (1953) [[Enn Kaar]]
* Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Rahvakomissariaadi hoone, Tallinnas Gonsiori 29 (1950) [[Peeter Tarvas]] ja H. Karro
* Elamu Tallinna vanalinnas Kullassepa ja Niguliste nurgal (1953) [[I.Ilmar Laas]]
* Raudteelaste haigla Tallinnas Eha tänaval (1946) [[Nikolai Kusmin]]
* Elamud Tallinnas Vase tänaval (1946–1050) [[Boris Tšernov]]
* Kalevi spordihall Tallinnas (1962) [[Peeter Tarvas]], [[Uno Tölpus]], [[Olga Kontšajeva]], [[Valli Lember-Bogatkina]] ja [[Johannes Fuks]]
* EKP Keskkomitee maa Lenini (Rävala) pst 9 Tallinnas (1964–1968) [[Mart Port]], [[Uno Tölpus]], [[Olga Kontšajev]], [[Raine Karp]]
* Pärnu sanatooriumi Tervis vanem osa (1966–1071) [[K.Kaljo Vanaselja]], [[Ell Väärtnõu]]
* Tallinna hotell Viru (1964–1072) [[Henno Sepmann|H. Sepmann]], [[Mart Port]]
* Tallinna hotell Olümpia (1974–1080) [[Toivo Kallas]], [[R. Kersten]]