Minuskel: erinevus redaktsioonide vahel

Karolingide minuskel on osaliselt loodud keiser [[Karl SuureSuur]]e (Charlemagne) eestkoste all (seetõttu ka nimetus karolingi). Tema elulookirjutaja Einhardi järgi oli Karl Suurel suur huvi õppimise vastu.

Kuigi Karl Suur polnud kunagi täielikult kirjaoskaja, mõistis ta kirjanduse ja ühtse kirjaviisi väärtust oma riigi valitsemiseks. Karl Suur kutsus inglise õpetlase Alcuini Yorkist, et too juhiks paleekooli ja skriptooriumit (kohta kirjutamiseks) tema linnas, Aachenis. Püüdlused välja tõrjuda gallo-roomani ja saksa käsikirjatüüpe olid alanud juba enne Alcuini jõudmist Aachenisse, kus ta oli meister 182 AD – 796 AD, 2-aastase pausiga. Uus minuskel hakkas kõigepealt levima Aachenist, millest nn Ada evangeelium on klassikaline näide, ja hiljem mõjukast skriptooriumist Marmoutier’i kloostris (Toursis), kus Alcuin oli abtiks pärast õukonna teenistusest taandumist aastal 796 AD ja kus ta korraldas ümber skriptooriumi.<supref>1Toursi skriptooriumi rekonstruktsiooni, vt E.K. Rand, ''A Survey of the Manuscripts of Tours'' (Harvard University Press), 1929.</supref>

=== Iseloomulikud jooned ===

Karolingide minuskel oli ühetaoline, ümmarguste kujunditega selgelt eristatavates glüüfides[[glüüf]]ides, distsiplineeritud ja mis kõige tähtsam, loetav. Selged suurtähed ja sõnavahed said karolingide minusklis standardiks, tulemusena taotlustele saavutada kultuurselt ühtlustav standardiseerimine kõikjal Karolingide impeeriumis.

Traditsionaalseid ürikuid aga kirjutati jätkuvalt merovingide[[merovingid]]e kantseleikirja tüüpides veel kaua aega pealepärast seda, kui hakati piibli ja klassikalise kirjanduse käsikirju minuskelkirjas kirjutama. Dokumendid, mis kirjutati kohalikus keeles, nagu gooti või anglo-saksi mitte ladina, olid kirjutatud tavaliselt kohalikes käekirjatüüpides.

=== Levik ===

Uus kirjatüüp levis Lääne-Euroopasse, enamasti sinna, kus karolingide mõjuala oli kõige suurem. Luksuslikult loodud lektsionaariumite puhul, mida nüüd hakati valmistama abtide ja piiskoppide kuninglikele eestkostjatele, oli vajalik kergesti loetavus. See kirjatüüp ulatus kaugele: 10. sajsajandi Freisingi käsikirjad, mis sisaldasid vanimat sloveeni keelt, esimese ladina alfabeedis kajastusena kõigi slaavi keelte kohta, on kirjutatud karolingide minusklis. Šveitsis kasutati karolingi kirja nn Reetia ja Alemanni minusklitüüpides. Käsikirjad, mis on kirjutatud Reetia minusklis, kalduvad olema peenemate tähtedega, meenutades insulaarkirja tähtedega ''a'' ja ''t'' ning ligatuuriga ''ri'', paistes sarnasena läänegooti ja beneventaani kirjale. Alemanni minusklit kasutati lühikest aega varasel 9. sajandil, see on tavaliselt suurem ja laiem, väga vertikaalne võrreldes kalduva Reetia tüübiga. Karolingide kirja peamine keskus Austrias oli Salzburgis[[Salzburg]]is, samal ajal kui [[Fulda]], [[Mainz]] ja [[Würzburg]] olid suured Saksamaa keskused. Saksamaa minuskel on pigem ovaalse kujuga, väga kitsas ja kaldub paremale. Sellel on ka untsiaalkirja omadusi, nagu tipumärk tähel ''d'', mis kaldub vasakule ja vertikaalsed algusjooned tähtedel ''m'' ja ''n''.

Põhja-Itaalias kasutati karolingide minusklit Bobbio kloostris, 9. sajsajandi alguses. Väljaspool Karl Suure ja ta järglaste mõjusfääri oli Rooma Kuuria uuele loetavale käekirjatüübile vastu; sellest hoolimata arendati Romanesca tüüp välja Roomas pärast 10. sajandit. Kirjatüüpi ei kasutatud Inglismaal ja Iirimaal enne kirikureformi 10. sajsajandi keskel; Hispaanias jäi ellu traditsiooniline lääne-gooti kiri; Lõuna-Itaalias jäi kestma Beneventaani minuskel Lombardi Benevento hertsogiriigi maadel läbi terve 13. sajandi, kuigi Lõuna-Itaalias ilmus lõpuks ka Romanesca.

=== Kultuurikandja roll ===

Kuigi Karolingide minuskel asendati gooti kirjaga, tundus see hiljem vararenessanssi humanistidele nii läbinisti klassikalisena, et nad pidasid vana karolingide kirja muistse Rooma originaaliks ja kujundasid enda renessansiaja kirja, humanistide minuskli, karolingide kirja põhjal.<supref>2Berthold Louis Ullman, ''The Origin and Development of Humanistic Script''. (Rome), 1960, lk. 12.</supref>

Sealt alates läks kiri üle 15. ja 16. sajsajandi raamatutetrükkalile nagu [[Aldus Manutius]] Veneetsiast. Niimoodi kujundas see meie kaasaegse trükikirja aluspõhja. Tõepoolest, "karolingide minuskel" on kirjatüüp, mis on lähedane ajaloolisele kirjatüübile, mis kõrvaldab esitähtede suuruse nüansid, pikad alapikendused jms.