William Holman Hunt: erinevus redaktsioonide vahel

1834. aastal võttis Williami isa ta ühe kunstniku juurde kaasa, kes parasjagu talle pilti maalis. Huntil oli võimalus kunstniku tööd jälgida ning hiljem kui ta koju jõudis, haaras ta pliiatsi ning joonistas järgi kaks pilti järgi, mida ta seal käies näinud oli.<ref name=":0" />

Ta palus oma vanematelt luba, et minna [[Kuninglik Kunstiakadeemia|Kuninglikku Kunstiakadeemiasse]], kus ta saaks oma maalimisoskusi edasi arendada saaks. Peagi pidi ta pettuma Briti kunstis, kuna ta ei leidnud seal midagi imetlusväärset. Ta alustas õpinguid Kuninglikus Kunstiakadeemias 1844. aastal.

Kunstiakadeemias sõbrunes ta [[John Everett Millais]]'ga. Neid mõlemaid ühendas suur soov, et nende töid eksponeeritaks 1849. Kunstiakadeemia näitusel eksponeeritaks. Nad rääkisid erinevatest ideedest ja maalimistehnikatest ning töötasid koos. OlenemataSellest sellest,hoolimata läks Hunti tööteos näitusele, ent Millais' oma mitte. 1848. kohtasaastal kohtus ta ka Dante Gabriel Rossettiga, kes andis Williamile idee luua prerafaeliitide vennaskonnavennaskond.

Hunt valis omaSelle tööteose aluseks, mis Kunstiakadeemia näitustel avalikustati, valis Hunt [[John Keats]]i luuletuse "The Eve of St Agnes", mis oli loodud aastal 1821. Hunt valis luuletusest osa, kus kangelane Rienzi plaanis kättemaksu oma noorema venna surma üleeest. Maal oli maalitud keskaegses stiilis ning kandis nime "Rienzi". See teos sisaldas lugematul arvul sümboleid. RosettiRossetti kehastas Rienzi tegelast ja Millais surnud venda. Teos sai positiivset tagasisidet.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Wyke Bayliss|pealkiri=Five great painters of the Victorian era: Leighton, Millais, Burne-Jones, Watts, Holman Hunt|aasta=1902|koht=London|kirjastus=Martson & Co|lehekülg=}}</ref>

Holmanist ei saanud kunagi mõjuvõimasatmõjuvõimsat kunstnikukunstnikku. Tal polnud järgijaid nii nagu teistel kunstnikel. Ta oli tuntud rohkem kui religioossete piltide maalijana.

Hunt oli abielus kaks korda. Pärast ebaõnnestunud kihlust modell Annie Milleriga abiellus ta 1865. aastal Fanny Waughiga, kes poseeris hiljem ka tema tuntud maalil "Isabella". Fanny suri Itaalias pärast lapse ilmaletoomist ning Hunt disainis oma naise hauakivi, mille ta lasi hiljem Inglismaa surnuaeda tuua lasi. Ta teine naine, Edith, oli aga Fanny õde. Tol perioodil oli Inglismaal keelatud abielu oma surnud naise õega. Seega oli Hunt sunnitud sõitma välismaale, et seal Edithiga abielu sõlmida. Ta abiellus Edithiga kümme aastat hiljem ehk 1875. See abielu põhjustas aga mitmeid konflikte. Esiteks tekkis tõsine tüli perekonnaliikmetega, teiseks tema kolleegi ning ka prerafaeliitide vennaskonna liikme Thomas Woolneriga. Woolner oli kunagi samuti Fannysse armunud, kuid abiellus siiski Alice'iga, Fanny ja Edithi kolmanda õega. Huntil on abielust Fannyga poeg, Cyril Holman Hunt. Edithiga oli tal teine poeg, Hilary Lushington Holman, ning tütar Gladys Holman Hunt.<ref name=":2">{{Netiviide|Autor=Michael Lawrence Rhodes|URL=https://www.geni.com/people/William-Holman-Hunt-OM/6000000014813152301|Pealkiri=William Holman Hunt|Väljaanne=|Aeg=2016|Kasutatud=30.04.2018}}</ref>

* Omada unikaalseid ideid ningja oskust neid väljendada

Williami maalid on tuntud just seetõttu, et need on väga detailsed, elavate värvitoonidega, ning on kavandatud väga täpse sümboolikaga. Ta omandas need omadused John Ruskini ja [[Thomas Carlyle|Thomas Carlyle'i]] kirjutistelt, kes olid arvamusel, et maailma peab olema võimalik lugeda nagu kindlat süsteemi. Williami arvates oli kunstniku ülesanne tuua esile fakti ja märgi kooskõla. Ta luges Ruskini "Modern Paintersi" teist osa ning ta oli võlutud Ruskini arvamusest, et kunstnikud peaksid pöörduma tagasi hiliskeskaja ja vararenessanssivararenessansi stiili poole.<ref name=":1" />

Hunt tahtis modernsesse kunsti tuua sümboolset [[Realism|realismi]] tuua modernnsesse kunsti, et need kes pilti vaatavad, saavad lugedasaaksid [[Metafoor|metafooride]] abigaabil välja lugeda rohkem kui lugu näiliselt jutustab. Ta maalis tavaliselt öösiti lambi valguses, et saavutada realistlikum valgus.<ref name=":1" />

1850. aastate keskel võttis ta ette reisi [[Jeruusalemm|Jeruusalemma]]a. Tema eesmärk oli otsida sealt inspiratsiooni ning nii topo-, kui ka etnograafilisi materjale oma uute töödeteoste jaoks. Ta proovis leida üles kohad, kus toimusid Piiblis aset leidnud sündmused ning siis maalis neid järgi. Holman soovis alati läbi oma teoste anda edasi midagi religioosset, et inimesed õpiksid sedasi rohkem [[Jeesus|Jeesust]] tundma. Esimest korda viibis ta Jeruusalemmas aastatel 1854-561854–1956. Ta pöördus tagasi Inglismaale aastal 1856 ja näitas oma Jeruusalemmas valminud teost "Patuoinas". Sellel maalil on kujutatud kitse, kes seisab kuivanud kaldal, [[Surnumeri|Surnumere]] ääres. Kits sümboliseerib Jeesust, kes kannab kõiki maailma patte oma õlul, kuid samas on ta ka tõekandja.<ref name=":1" />

Tema maalide inspiratsiooniks polnud alati ainult religioossed teosed, vaid tihtipeale ka luuletused. Luuletuste põhjal on valminud sellised töödteosed nagu " Shalotti daam" ja "Isabella". Hunt ehitas ka oma kodu Jeruusalemma.

Aastate jooksul muutus tema silmanägemine väga halvaks, mistõttu pidi ta maalimise lõpetama. Tema viimase suurima tööteose "Shalotti daam" aitas tal lõpuni viia tema assistent, Edward Robert Hughes.<ref name=":2" />

Hunt suri 7. septembril 1910 ja on maetud [[Püha Pauluse katedraalikatedraal]]i Londonis. Ta põdes kroonilist [[bronhiit]]i, mille tagajärjel sai ta kopsuemfüseemi ning suri.

Fail:Hunt, William Homan - The Light of the World - 1853-54.jpg|"Maailma valgus" (1853-541853–1854)