Erinevus lehekülje "Galileo (kosmosesond)" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P (dekooderi > dekoodri)
P
{{Keeletoimeta|lisaja=Kuriuss|aasta=2018|kuu=detsember}}
{{Infokast Kosmoselaev
| nimi = Galileo
 
| stardiaeg = 18. oktoober 1989
| stardirakett = [[Kosmosesüstikkosmosesüstik Atlantis]]
| lennunumber = [[STS-34]]
| stardikompleks = [[Kennedy Kosmosekeskuse stardikompleks 39]]
'''Galileo''' oli [[NASA]] [[kosmosesond]], mis uuris [[Jupiter]]i ja selle kuusid. Sond nimetati [[Itaalia]] astronoomi [[Galileo Galilei]] järgi ning see koosnes sondist ja [[Galileo maandur|maandurist]]<ref name="NSSDC" />.
 
Galileo startis 18. oktoobril 1989 missiooni [[STS-34]] pardal, mida teenindas [[kosmosesüstik Atlantis]]<ref name="Getting Off" />. Sond saabus Jupiteri orbiidile 7. detsembril 1995 ja sai esimeseks Jupiteri orbiidile jäänud tehiskaaslaseks. Galileost eraldus Jupiteri orbiidil maandur, mis planeedi atmosfääri sisenedes mõõtis esmakordselt Jupiteri atmosfääri. Sondil olid tõsised probleemid peamise sideantenniga, mis ei avanenud täielikult ning muutis sondiga suhtlemise keeruliseks<ref name="Moons" />. Sellest hoolimata sai Galileo esimeseks asteroidist möödunud kosmosesondiks, kui see möödus [[951 Gaspra]]'st ja samuti avastas sond esimese asteroidi kuu, [[Dactyl]]i, mis leiti tiirlemas ümber [[243 Ida]]<ref name="Winding" />. 1994. aastal jälgis Galileo komeedi [[Shoemaker-Levy 9]] kokkupõrget Jupiteriga<ref name="SL Nine" />.
 
Galileo uuris missiooni jooksul Jupiteri kuusid, atmosfääri, [[Ganymedes (kuu)|Ganymedest]], [[Callisto (kuu)|Callisto]]t ning [[Io]] vulkanismi. Lisaks avastas sond Jupiteri rõngad ja kaardistas planeedi magnetvälja.
Galileo ehituse ajaks polnud päikesepaneelide areng jõudnud selleni, et neid saaks kasutada Jupiteri orbiidil, pidi NASA kasutama [[radioisotoopgeneraator]]eid (RTG), mis muutsid radioaktiivse materjali lagunemisel tekkiva soojuse [[Seebecki efekt]]i abil elektriks. See oli ka töökindlam lahendus, sest RTG-sid ei mõjuta Jupiteri radiatsioonivööd ega madalad temperatuurid.
 
Mõlemad RTG-d paigaldati 5 meetri pikkuste mastide külge ning need sisaldasid 7,8 kg [[plutoonium]]i. RTG-d olid ehitatud väga tugevateks ning need olid projekteeritud selliselt, et need jääksid õnnetuse korral terveks ka kanderaketi plahvatamisel, Maa atmosfääri sisenemisel ja kokkupõrkel vee või maapinnaga. Radioisotoopgeneraatorid tootsid stardil 570 W ning energiatootlikusenergiatootlikkus langes 0,6 W kuus, olles Jupiteri juurde saabumisel langenud 493 wattinivattini<ref name="Power" />.
 
Galileo stardi lähenedes, andsid tuumaenergia vastased NASA kohtusse, et saavutada sondi stardi keelamine. Hagejad tõid põhjuseks RTG-de liigse ohtlikkuse, ehkki neid oli varasematel missoonidelmissioonidel edukalt kasutatud<ref name="Nuclear" />. Samas oli inimeste teadlikkus kosmoselendude ohtlikkusest tõusnud, sest 1974. aastal kukkus [[Kanada]]sse Nõukogude Liidu satelliit, mis küll polnud varustatud tuumakütusega ning 1986. aastal oli toimunud [[Challengeri katastroof]]. Lisaks sellele, polnud ükski RTG-d kasutav kosmosesond sooritanud Maa-lähedast möödalendu ning seetõttu kartsid tuumavastased ühendused, et kui kosmosesüstik stardil hävib või möödalend Maast ebaõnnestub, võib tuumakütus Galileo purunemisel sattuda Maa atmosfääri<ref name="Nuclear" />.
 
Pärast Challengeri katastroofi kaalus NASA RTG-le lisakaitse paigaldamist, kuid sellest plaanist loobuti, sest see suurendas missiooni ebaõnnestumise riski ja kui mõne ohu tekkimise tõenäosus alanes, siis teise oma jällegi suurenes. Näiteks, kui Galileole oleks lisatud täiendav kaitse ja kosmosesondiga oleks orbiidil midagi juhtunud, siis oleks lisakaitse suurendanud maaga kokkupõrke ohtlikkust.
====Plasma Subsystem (PLS)====
 
PLS kogus laetud osakesi, et analüüsida osakeste energiat ning massi. Seade oli võimeline tuvastama osakesi, mille energia jäi vahemikku 0,9 kuni 52 000 eV. PLS kaalus 13,2 kg ja kasutas energiat keskmiselt 10,7 W.
 
====Plasma Wave Subsystem (PWS)====
===Elu tuvastamine Maal===
[[Pilt:Galileo Earth - PIA00114.jpg|pisi|150px|Maa pildistatuna Galileo möödalennu ajal]]
1980ndatel aastatel juurdles astronoom [[Carl Sagan]], et kas Maal toimuvat elutegevust on võimalik lihtsasti tuvastada ka kosmosest. Ta mõtles välja mitmed katsed, mida Galileo pidi tegema ajal, mil see sooritab esimese möödalennu Maast. Pärast möödalennu andmete saabumist ja nende analüüsimist, avaldas Sagan oma uurimuse tulemused 1993. aastal ajakirjas "[[Nature]]". Galileo oli Maast möödudes tuvastanud parameetrid, mida tänapäeval tuntakse nimega "Sagani elukriteeriumid". Sond oli möödalennul tuvastanud, et Maa neelab palju valgust ning neelduvus on eriti suur mandritel, kus asuvad [[klorofüll]]i tootvad taimed. Sond tuvastas Maa atmosfäärist ka [[metaan]]i, mis saab tekkida ainult vulkaanilise või bioloogilise tegevuse tulemusel ning sond püüdis kinni ka [[raadiolaine]]id, mis olid moduleeritud lühilained ja ei saanud pärineda ühestki looduslikust allikast<ref name="Life Found" />. Galileo tõestas sellega, et elu on võimalik tuvastada ka kosmosest.
 
===Galileo optiline eksperiment===
109 551

muudatust