Erinevus lehekülje "Helikiirus" redaktsioonide vahel

== Ajalugu ==
Heli mitte silmapilkset levimist õhus teati ilmselt ammu enne esimesi katseid heli kiiruse mõõtmiseks. Teadaolevalt esmakordse helikiiruse mõõtmise õhus viis läbi [[1635]]. aastal [[Pierre Gassendi]] [[Pariis]]is. Gassendi kasutas katses tulirelvi, mõõtes teada oleval kaugusel relvatorust tuleva sähvatuse ja heli saabumise vahelist aega. Tulemuseks sai Gassendi 478 m/s. Katset kordas hiljem [[Marin Mersenne]], kes sai ilmselt hoolikama katsepüstitusega tulemuseks 450 m/s. Itaallased [[Giovanni Alfonso Borelli|Giovani Alfonso Borelli]] ja [[Vincenzo Viviani]] parendasid täpsust veelgi ja said tulemuseks 350 m/s. Kõik need katsetused, ei võtnud arvesse õhu temperatuuri, niiskust, ega tuule kiiruse võimalikke mõjusi mõõtmistulemustele. Heli kiiruse sõltuvust õhu temperatuurist demonstreeris itaallane Branconi [[Bologna|Bolognas]] alles [[1738]]. Ühed esimestest arvestatava täpsusega katsetest heli kiiruse määramiseks õhus viisid läbi [[Prantsuse Akadeemia]] liikmed aastal [[1738]]. Katses mõõdeti kahuri tulistamisel helilaine hilinemisaega eri kaugustel võrreldes nähtava plahvatusega kahuritorus. Kuivas õhus temperatuuril 0 °C tuulevaikse ilmaga saadi tulemuseks 337 m/s.<ref>Rayleigh J. W. S. (1945). ''The Theory of Sound''. Dover. Lk 2.</ref>
 
Üks esimesi katseid helikiiruse mõõtmiseks tahkistes tehti [[1808]] prantsuse füüsiku [[Jean-Baptiste Biot]] poolt. Biot kasutas katses 1000 m pikkust raudtoru. Mõõtes õhus ja metallis levinud lainete vahelist viiteaega järeldas Biot, et metallis levib helilaine kordades kiiremini, kui õhus.
 
Vees mõõtsid teadaolevalt esmakordselt heli kiirust prantsuse matemaatik [[Jacques Charles François Sturm|Charles Sturm]] ja šveitsi füüsik [[Jean-Daniel Colladon]]. See toimus [[1826]]. aastal [[Genfi järv]]es. Nende mõõteseadmestik koosnes paatidelt vette lastud [[Kell (helitekitaja)|kellast]] ja 13–14 km kaugusel olevast [[kuuldetoru]]st. Fikseerimaks kella löömise aega kasutasid nad põlevast pulbrist tekkind välgatust. Helikiiruseks 8 °C vees määrasid nad c=1435 m/s, mis on äärmiselt lähedal sarnastes oludes tänapäeval mõõdetuga c=1439 m/s.<ref>{{Raamatuviide|autor=R.B. Lindsay, Dowden, Hutchinson & Ross|pealkiri=ACOUSTICS: Historical and philosophical development|aasta=1972|koht=|kirjastus=|lehekülg=}}</ref><ref>{{Raamatuviide|autor=Rayleigh J. W. S.|pealkiri=The Theory of Sound|aasta=1945|koht=|kirjastus=Dover|lehekülg=3}}</ref>