[[1970]]. aasta algul käis Andromeeda lindistamas [[Eesti Raadio]]s. Tema nimel on vist senimaani lindistuse kiirusrekord – 3 tunniga mängiti linti 8 lugu, sealhulgas Mandre-Randma ühistöös valminud "Langeb lund".
Samal aastal sai Andromeeda tänu Raivo Sersandi ja Peep Mandre tutvustele Uude Tompi, kus tegutsesid juba ansamblid [[Merkuur (ansambel)|Merkuur]] ja [[Veenus (ansambel)|VenusVeenus]]. Direktor Friedrich Suur oli ansamblite suhtes küllalt tolerantne. Andromeeda hakkas tihedasti mängima tantsuõhtutel, mis kujunes üsna rutiinseks. Repertuaari imbus taas laenpalasid. Olgu siinkohal nimetatud [[The Hollies]]i "He's Not Heavy, He's My Brother" ("Minu vanem vend"), [[Procol Harum]]i "The Pilgrim's Progress" ("Palveränduri pihtimus") ja mitu [[Chicago (ansambel)|Chicago]] pala. [[Urmas Alender]]i tulekuga lisandus [[Black Sabbath]]i looming. Andromeedaga liitusid ka trompetit ja tamburiini mängiv [[Mati Leibak]] ning basskitarrist [[Endel Valkenklau]]. Raivo Sersant, kellest oli saanud Andromeeda mänedžer, hankis ansamblile parimad võimendid, mida Vesse tänava ladudest oli võimalik välja võluda – "Regent 30", "Regent 60" ja üsna pea Ungari päritoluga BEAG. Ansamblil seisis ees veel neli pikka tegevusaastat, kuhu mahtusid ka edukad esinemised Beltsõ ja [[Liepāja]] festivalil. 1970. aastate algul laulsid ja mängisid Andromeedas [[Ele Kõlar|Ele]] ja [[Kaja Kõlar]], [[Maret Mursa]], [[Inna Feldbach]], Urmas Alender, [[Paul Mägi]], [[Paap Saarna]], [[Valter Jürgenson]], kui nimetada ainult tuntumaid. Ansamblist käis tema tegevusaja jooksul läbi rohkem kui 40 muusikut. Kõige tihedamini vahetusid trummimängijad. Tallinnas oli vähe trummareid, kes ei oleks Andromeedas kasvõi lühikest aega mänginud. Peeter Randma: "Jah, trummimängijatega ei vedanud meil algusest peale. Niipea kui mõni uus trummar leiti, läks see mõne aja pärast sõjaväkke."
[[1974]]. aastal otsustati pillid kotti pakkida ja Andromeeda kadus Eesti rokkmuusikataevast.
