Kasutaja:AndreasJoesaar/Eksternalism: erinevus redaktsioonide vahel

'''Eksternalism''' on filosoofiliste seisukohtade kogum, mille kohaselt sõltub vaimne tegevus vähemalt osaliselt vaimuvälisest maailmast, vastanduses seejuures [[internalism|internalismile]]. Eksternalismist lähtuvalt on võimalik selgitada mitmes [[filosoofilineFilosoofia distsipliinvaldkonnad|filosoofilises distsipliinis]] esilekerkivaid probleeme. Näiteks on [[epistemoloogia|epistemoloogias]] internalismi ja eksternalismi eristus seotud uskumuse õigustatusega, [[moraalifilosoofia|moraalifilosoofias]] [[moraalimotivatsioonmoraalne motivatsioon|moraalimotivatsiooniga]] jne. Eksternalistlik lähenemine on eriline selle poolest, et see välistab levinud [[Descartesi dualism|kartesiaanliku vaimu ja keha eristuse]], väites, et vaimutöö on oma põhiolemuses sõltuv välisest ehk kehaga tajutavast maailmast.

Ühe levinuima epistemoloogilise [[teadmine|teadmise]] [[definitsioon|definitsiooni]] järgi on teadmine õigustatud tõene uskumus. Eksternalismist lähtuvalt määrab [[uskumus|uskumuse]] [[õigustus|õigustatuse]] mitte ainult mõtleja sisemine tunnetus, vaid ka välised faktorid. Sellele vastanduva internalistliku mõtteviisi kohaselt sõltub mõtleja [[epistemoloogiline staatus]] vaid sisemaailmast. Eksternalist võib väita, et vastupidiselt internalistlikule käsitlusele ei ole inimesel ligipääsu nende faktide juurde, mis määravad uskumuse õigustuse või inimese õigustusliku võime, seega faktid tulenevad välismaailmast, mis tõestab eksternalismi teesi. (Brown 2005<ref>

Üheks tähtsamaks filosoofiliseks sõnavõtuks, mis tekitas [[epistemoloogia|epistemoloogias]] internalismi ja eksternalismi vahelise tulise diskussiooni, oli [[Edmund Gettier|Edmund Gettieri]] 1963. aastal ilmunud artikkel „Kas õigustatud tõene uskumus on teadmine?“ (19631998<ref name="Gettier">

|volume=4/1998

Austraalia filosoof [[David M. Armstrong]] esitas oma eksternalistliku teooria näitlikustamiseks nn. termomeetrimudeli (''thermometer model''): hea termomeeter annab meile täpse ja usaldusväärse ülevaate sellest, milline on temperatuur. Nõnda on Armstrongi järgi ka uskumuse tõesus eeldus tuletamatule teadmisele (''non-inferential knowledge''). Selle mudeli eesmärk on anda mõista, et tuletamatu teadmise mõistmine sarnaneb termomeetri näidu mõistmisele. (Armstrong 19731974, 162–175<ref>

[[semantika|Semantilise]] eksternalismi on [[Ameerika Ühendriigid|USA]] [[filosoof]] [[Hilary Putnam]] sõnastanud lühikese loosungina: „Tähendused lihtsalt ei ole inimese peas!“ (''„Meanings just ain't in the head!„“'') (Putnam 1973, 704<ref name="Putnam">

</ref>). Semantilisest vaatepunktist lähtuvalt õõnestab eksternalism [[tees|teesi]], mille kohaselt inimene suudab oma mõtte sisust [[introspektsioon|introspektiivselt]] (ehk ilma väliste mõjutuste ega teadmiste abita) aru saada.

Selle mõtteviisi näitlikustamiseks kujutas Putnam oma 1975. aastal ilmunud teoses „Tähenduse tähendus“ (''"The„The Meaning of “Meaning”“Meaning“'') mõtteekperimendi[[mõtteeksperiment|mõtteeksperimendi]] kaudu olukorda, kus aastal 1750 eksisteerib [[maa|Maaga]] paralleelselt planeet Kaksikmaa (''Twin Earth''), mis on igas mõttes Maaga identne, kuid [[ühend|ühendi]] H₂O asemel on planeedil nn kaksikvesi (''twin water''), ühend nimetusega XYZ, mis on igas mõttes veega identne. Kui Maa elanik aastal 1750 ütleb sõna „vesi“''vesi'', mõtleb ta selle all keemilist ühendit H₂O, kuigi ta seda ei teadusta, samamoodi mõtleb Kaksikmaa elanik sõna „vesi“''vesi'' all ühendit XYZ.<ref name="ExtMen" /><ref>

</ref> See tuleneb sellest, et loomulikku liiki terminitel nagu „vesi“''vesi'' on peidetud deiktiline aspekt, seega nende tähendus sõltub sarnaselt asesõnadele või määrsõnadele kontekstist.

Internalismi ja eksternalismi vaheline debatt avaldub ka [[moraalifilosoofia|moraalifilosoofias]]. Selles valdkonnas on põhiline rõhuasetus [[moraaliotsustus|moraaliotsustuste]] ja moraalse motivatsiooni küsimusel. Eristatakse motivatsionaalset (või moraalset) internalismi ja eksternalismi. Internalismi pooldaja põhiline argument on, et esmase moraaliotsustuse, näiteks „F oleks moraalselt õige tegu“, ja F-i tegemiseks vajaliku motivatsiooni tekkimise vahel on põhjuslik seos. Eksternalist lükkab selle ümber, väites, et sellist seost ei ole.<ref>

</ref> Eksternalismi järgi ilmneb moraalne motivatsioon siis, kui moraaliotsustus kombineerub [[Iha (filosoofia)|ihaga]]. Seejuures on tarvilik, et vastava moraaliotsustuse sisu ühtiks iha sisuga.<ref name="Rosati">

Moraalse internalisti ja eksternalisti vahelises debatis on tihti üheks teemaks amoralisti[[Amoraalsus|amoraalsuse]] küsimus. Eksternalistlik käsitlus ei välista kontseptuaalses plaanis amoralisti olemasolu võimalikkust, kuna amoralist küll teadustab endale moraalinormide olemasolu, kuid valib nende mittejärgimise. Internalistliku käsitluse järgi on amoralismamoraalsus võimatu.

[[Bernard Williams]] tõi oma 1979. aastal ilmunud teoses „Internal and External Reasons“ välja seesmiste ja väliste põhjenduste vahelise eristuse. Seesmine ehk internalistlik põhjendus on inimese subjektiivne põhjus mingi tegevuse läbiviimiseks. See lähtub inimese enda eesmärkidest, ihadest jne. Väline põhjendus ei sõltu indiviidist endast, vaid teda ümbritsevast maailmast. (Williams 19791981, 101–113<ref name="Williams">