Bütsants: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
110. rida:
=== Herakleiose dünastia ===
[[Pilt:Bütsants650.png|thumb|350px|Bütsants aastal 650, selleks ajaks oli riik kaotanud kõik lõunaprovintsid välja arvatud Aafrika eksarhaat]]▼
Maurikiose mõrvamise järel troonile asunud [[Phokas]] andis [[Sassaniidide riik|Sassaniidid]]e kuningale Husrav II-le ettekäände Bütsantsilt Mesopotaamia provints tagasi vallutada.<ref> Foss (1975), lk 722.</ref> Phokas oli ebapopulaarne valitseja ning Bütsantsi allikad kirjeldavad teda kui [[türann]]i. Teda üritati troonilt kukutada mitme senati initsiatiivil toimunud [[vandenõu]] abil, kuid lõpuks tegi seda [[Herakleios I]], kes purjetas oma vägedega kohale [[Kartaago eksarhaat|Põhja-Aafrika provints]]i pealinnast [[Kartaago]]st.<ref> Haldon (1990), lk 41; Speck (1984), lk 178.</ref> Samal ajal saatis [[Sassaniidide riik]]i pidev edu lahinguväljadel. Nad tungisid sügavale [[Väike-Aasia]]sse ja vallutasid Bütsantsilt nii [[Damaskus]]e (613) kui ka [[Jeruusalemm]]a (614). Viimase vallutamist iseloomustas äärmuslik julmus: linnas tapeti 57 000 – 66 500 inimest ja lisaks viidi [[orjus|orjusse]] ligi 35 000 (nende seas ka patriarh).<ref name ="Kaegi78"/> Paljud kirikud põletati maha ja [[reliikvia]]d viidi [[Ktesiphon]]i.<ref> Haldon (1990), lk 42–43.</ref> Eriti valusaks lüüasaamiseks Bütsantsile kujunes rikka Egiptuse provintsi kaotamine (618–621), mis oli sisuliselt keisririigi viljaaidaks.<ref name=Frye>Frye (1993), lk 169</ref> Herakleios valmistus vastupealetungiks, mis algas 622. aastal, äärmise põhjalikkusega ning otsustas vägede juhtimise isiklikult enda peale võtta. Husravile tuli Bütsantsi pealetung täieliku üllatusena ning Bütsants võitis ühe lahingu teise järel. Sõja otsustav lahing peeti 627. aastal [[Ninive]] lähedal ning see lõppes Sassaniididele täieliku lüüasaamisega.<ref> Haldon (1990), lk 46; Baynes (1912) ''passim''; Speck (1984), lk 178; Vseviov (2004), lk 120–121.</ref>▼
▲
▲[[Pilt:Bütsants650.png|thumb|350px|Bütsants aastal 650, selleks ajaks oli riik kaotanud kõik lõunaprovintsid välja arvatud Aafrika eksarhaat]]
Saavutatud võit osutus Bütsantsi jaoks [[Pyrrhose võit|Pyrrhose võiduks]], sest sõda kurnas välja mõlemad osapooled ning Lähis-Idas hakkas domineerima uus sõjaline jõud – ühendatud ja [[islam]]i omaks võtnud [[araablased|araabia]] hõimud.<ref>Foss (1975), lk 746–747.</ref> Alanud [[Bütsantsi-Araabia sõjad|sõjas]] (634) sai Bütsants korduvalt araablaste käest lüüa ning kaotas mõne aastaga [[Süüria]] ja [[Palestiina]] alad. Seejärel sagenesid [[muslim]]ite rünnakud Väike-Aasiasse ning aastatel 674–678 piiras [[kalifaat|kalifaadi]] sõjavägi Konstantinoopolit. Araablaste laevastik suudeti lõpuks pealinna alt minema tõrjuda tänu [[kreeka tuli|kreeka tule]]le. Seejärel sõlmis Bütsants [[Omaijaadide kalifaat|Omaijaadide kalifaadiga]] 30-aastase rahu,<ref> Haldon (1990), lk 61–62.</ref> kuid sellele vaatamata jätkusid araablaste pidevad reidid [[Anatoolia]]sse. See kiirendas klassikalise linnakultuuri hääbumist, sest paljude linnade elanikud kindlustasid end palju väiksemal territooriumil vanalinnade müüride vahel või lahkusid lähimasse kindlusse.<ref> Haldon (1990), lk 102–114; Laiou, Morisson (2007), lk 47.</ref> Konstantinoopolis langes samal ajal elanike arv drastiliselt – 500 000 asemel jäi linna elama 40 000 – 70 000 inimest. Elanikkonna hääbumisele aitas kaasa riigi rikkaima teraviljakasvatuspiirkonna: Egiptuse vallutamine algselt pärslaste, hiljem araablaste poolt, mistõttu lõpetati pealinnas alates 618. aastast tasuta [[teravili|teravilja]] jagamine.<ref> Laiou, Morisson (2007), lk 38–42, 47; Wickham (2009), lk 260.</ref>
| |||