Gerda Wegener: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Neptuunium (arutelu | kaastöö) stiiliparandusi |
Neptuunium (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
||
17. rida:
'''Gerda Marie Fredrikke Wegener''' (neiupõlvenimega '''Gottlieb'''; 15 märts 1886 – 28 juuli 1940) oli Taanist pärit üks tuntumaid illustraatoreid ja portreemaalijana 20.sajandil.
Gerda looming koosnes peamiselt elegantsetest nais-figuuridest kujutatuna nn [[Art Deco]],
1904. aastal abiellus ta maastikumaalija Einar Wegeneriga, kes on täna rohkem tuntud kui Lili Elbeni nime all maailma esimese transnaisena. Kahekesi elasid nad mõnda aega Pariisis, kus oli neil mõlemal paremad võimalused ja tingimused endale kunsti valdkonnas elatis teenida ning elada seal luksusliku ja glamuurset seltskonnaelu.
== Elulugu ==
Lapsepõlvenimega Gerda Marie Fredrikke Gottlieb sündis 15.märtsil 1886 väikeses külas Haderslevis, Jüllandi saarel Lõuna-Taanis. Konservatiivses perekonnas, isa vikaari Ove Emil Gottlieb (1854-1909) ja ema Justine Østerberg (1850-1934) käe all üles kasvanud mässumeelne noor neiu teadis juba varakult, et kunst on tema
kutsumus ning õppis pärast põhikooli lõpetamist kohaliku kunstiõpetaja Randers Tehnikakoolis ja maalija Viggo Simeseni käe all. Hiljem õnnestus kunstnikul teismeliseeas lahkuda väiksest külast
29. rida:
Elu pealinnas koos teiste kunstnike, näitlejate ja tantsijate seltskonnas inspireerisid Gerda ideid ja maalingulaadi, millega tema nais-figuurid olid selge kontuuriga stiliseeritud, pikad ja graatsilised ning pigem liikuvamad kui lihtsad passiivsed kujud. Varsti paistis ta hästi silma oma erilise stiiliga ning sai tunnustust nii ka oma aja kunstike seast. Taani kohaliku ajakirjanduse Politikeni peatoimetaja palkas ta ajalehe väljaannete illustreerijaks 1908 aastal. Hiljem esitas kunstnik veel sadu joonistusi ka teistele ajakirjadele, nagu näiteks Klods Hans ja Blæksprutten.<ref name=":0" />
Kunstnik abiellus 19-aastasena oma koolikaaslase –
Lisaks moeajakirjade ja mitmete raamatute (islandi saagad, Dekameron, Casanova jpm) illustreerimisega, telliti Gerdalt ka portreemaale, maastikumaale ning väiksemaid dekoreerimistöid. Tänu Gerda Wegeneri mitmekülgsusele ja nii-öelda „topelt-elu“ tõttu on kunstniku eriala raske paigutada kunstiajaloos.<ref name=":0" />
Prantsusmaa Kultuuriministeerium ostis 1923. aastal Gerda Wegeneri maali La dame à l’Anémone Luksemburgi kunstimuuseumile, praeguse nimega d’Orsay muuseum ning sellega
Kiired ajad Pariisis tõid kunstniku paarile palju edu nii kuulsuses kui majanduslikult. Einar oli jätnud oma maalimistööd kõrvale ning hakkas olema rohkem abiks Gerda tellimuste täitmisel. Näiteks, aitas ta portree- ja maastikumaale lõpetada või oli koguni ise modelliks. Pariisi glamuurne elu ja modellitöö muutus Einarile saatuslikuks hetkel, mil ta avastas oma sisemise olemuse ja leidis sealt Lili Elbeni.<ref name=":0" />▼
▲Kiired ajad Pariisis tõid kunstniku paarile palju edu nii kuulsuses kui majanduslikult. Einar oli jätnud oma maalimistööd kõrvale ning hakkas olema rohkem abiks Gerda tellimuste täitmisel. Näiteks, aitas ta portree- ja maastikumaale lõpetada või oli koguni ise modelliks.
Gerda Wegener oli Einari soovile vastutulelik ja hoolis temast väga. Muutused tõid kaasa paraku abielulahutuse, seda aga heas mõttes. Einar Wegener sai olla Lili Elben, kes jäi endiselt Gerdale truuks ja aitas naist edaspidi tema töödes. Gerda oli Einarile samuti toeks mehe transnaiseks muutumise perioodil.<ref name=":1">{{Netiviide|Autor=Andrea Rygg Karberg|URL=http://issuu.com/arken_museum/docs/kataloguddrag_til_web_uk/25?e=5419715/31841860|Pealkiri=Gerda Wegener|Väljaanne=2015|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
Väidetavalt, olid mõlemad omasooliste ihaldamise kalduvustega ning Gerda huvi naiste vastu on peegeldunud ka tema erootilistes illustratsioonides.
Mitmed operatsioonid aga lühendasid Lili Elbeni eluiga ning pärast tema surma abiellus Gerda Wegener endast üksteist aastat noorema itaallasega Fernando Portaga, kes oli ametilt ohvitser ja diplomaat. Koos Fernandoga kolis Gerda aastal 1931 Marokosse. Kunstnik oli endiselt aktiivne ning tema tööd said tähelepanu ka Põhja-Ameerikas.<ref name=":0" />
Viimastel aastatel Marokos oli tal tänu kriitilistele poliitikasuhetele raske hoida oma edu Pariisis ning olid tema tööd olid ka
Abielu Fernandoga ei olnud nii idülliline kui esialgu paistis. Fernando Portaga jäi töötuks ning pärast lahutust aastal 1936, naasis kunstnik oma kodumaale.<ref name=":1" /> Gerda Wegener veetis oma viimased aastad Kopenhaagenis eraklikuna ja vaesuses ning tal olid kalduvused alkoholismi poole. 1940. aastal 28.juulil sai kunstnik südameinfarkti, mille tagajärjel ta suri. Gerda Wegeneri haud asub Solbjergi surnuaias Kopenhaagenis.<ref name=":0" />
56. rida:
Kompositsioon on monumentaalne. Naise figuur on taustalt esile toodud hele-tumedate toonide kontrasti ja paksu kontuurjoone abil. On aru saada et kunstnik pole süvenenud detailidesse sügavalt - taust on minimalistlik ja kleidi varjud pole selged. Ka kleidi pitsääred on veidi lohakalt kujutatud. Kuid maalil joonistatud pikad sõrmed tunduvad väga naiselikud ning näitavad naise elegantsust ja kõrgklassi. Gerda Wegeneri maalidel on kõigil üheks tunnuseks portreeritava silmad, mis on pooleldi avatud. Need poolkinnised silmad ja kergelt flirtiv pilk jätavad mulje transis olekust või mingist varjavast saladusest.<ref name=":1" />
Maali näidati avalikule publikule esimest korda Charlotteborgi ja Vabanäitustel 1907. aastal, kuid Gerda sai vastukajana palju kriitikat eriti naturalismi ja realismi esindajate poolt ning ta tembeldati nii-öelda
"Naine maskis" oli illustreeritud pilt naistele suunatud tootebrändile Teindelys. Näokreemipurgi illustratsioonil on kujutatud vana ja kortsulise naise maski, mida hoiab noor ja ilus neiu.
64. rida:
; "Baleriin"
[[Fail:Ulla_Poulsen_by_Gerda_Wegener.jpg|pisi|Ulla Poulsen "Baleriin" , Gerda Wegener]]
Gerda Wegener kohtus Taani kuulsa baleriini Ulla Poulseniga aastal 1927. Alates sellest ajast on Ulla poseerinud paljudel Gerda töödel, millest üks kuulsamaid on
Ulla eeliseks modellina oli tema kena ovaalne nägu ning teda võis vabalt pidada 20.sajandi Madonnaks.
Inimeste pilgud ja tähelepanu keskpunktis olemine on Gerda maalides iseloomulik ärasus. Näiteks ka maalil
Gerda Wegeneri tegelaskujudes on alati midagi salakavalikku ning paneb tahtma lugeda nende mõtteid või kavatsusi. Igal figuuril oleks nagu oma lugu jutustada. Samas nende pilgud ka justkui kohtuvad vaataja omadega või on tajuda portreeritava teadvust, et teda jälgitakse.
110. rida:
{{JÄRJESTA:Wegener, Gerda}}
[[Kategooria:Taani kunstnikud]]
[[Kategooria:
[[Kategooria:Sündinud 1886]]
[[Kategooria:Surnud 1940]]
|