Paju lahing: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
24. rida:
1919. aasta jaanuaris alustatud Eesti vägede vastupealetungil [[Narva]] ja [[Paide]] suunal vabastati [[14. jaanuar]]il [[Tartu lahing (1919)|Tartu]]; [[17. jaanuar]]il [[Valga]] suunal [[Leebiku mõis]]; [[25. jaanuar]]il [[Rõngu]] ja [[Puka]] ja Sangaste ning jõuti [[30. jaanuar]]il 1919 Valga külje alla välja, kus vabastati esimest korda ka Paju mõis.
 
1919. aasta 25. jaanuaril nimetas [[Sõjavägede Ülemjuhataja]] [[Johan Laidoner]] soome kindral [[Martin Wetzer]]i Lõunarinde juhatajaks, kes nimetas Tartu-Valga [[väegrupp|väegrupi]] (kuhu kuulusid [[Tartu kaitsepataljon]], [[Kuperjanovi jalaväepataljon#Ajalugu|Tartu partisani pataljon]] ja kolm soomusrongi) ülemaks [[Põhja Pojad (rügement)|Põhja Poegade rügemendi]] ülema [[oberst]] [[Hans Kalm]]i. [[Sangaste raudteejaam]]as (täna [[Tsirguliina]]) asunud Valga operatsiooni üldjuht oberst [[Hans Kalm]] pidi koos oma [[Põhja Poegade (rügement)Pojad|"PohjanPõhja Pojat"Poegade]] [[pataljon]]idega ja meie vägedega koostöös Valgale kahest küljest - läänest ja põhjast - peale tungima. Soomusrongid ei saanud selles operatsioonis osaleda, kuna raudteel olnud 3 silda olid õhitud.
 
[[30. jaanuar]]il vallutas Tartu partisani pataljoni 3. rood leitnant [[Johannes Soodla]] juhtimisel raske võitlusega Valga eel oleva viimase kaitsepunkti - Paju mõisa. 30. jaanuari õhtul toimus [[Sangaste raudteejaam]]as nõupidamine kindral M. Wetzeri poolt määratud üldpealetungi kava arutamiseks, millest võtsid osa kolonel [[Hans Kalm]], leitnant [[Julius Kuperjanov]] ja soomusrongide ülem kapten [[Anton Irv]].