Madame de Pompadour: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
23. rida:
'''Madame de Pompadour''' ehk '''Markiis de Pompadour''', kodanikunimega '''Jeanne Antoinette Poisson''' ([[29. detsember]] [[1721]], [[Pariis]], [[Prantsusmaa]] – [[15. aprill]] [[1764]], Pariis) oli Prantsuse õukondlane, kuningas [[Louis XV]] [[favoriit]] ja [[1745]]–[[1751]] tema ametlik [[armuke]].<ref>Eleanor Herman, ''Sex with Kings: 500 Years of Adultery, Power, Rivalry, and Revenge'' (New York: Barnes and Noble, 2011), lk 9; Gere Charlotte and Marina Vaizey, ''Great Women Collectors'' (London: Philip Wilson, 1999), lk 45.</ref> Ta hoolitses kuninga päevakava eest, oli hinnatud abiline ja nõuandja, vaatamata ta nõrgale tervisele ja paljudele poliitilistele vaenlastele. Kuningalt hankis ta endale ja sugulastele rea tiitleid ning rajas terve võrgustiku toetajatest ja sõltlastest. Madame de Pompadour vältis hoolikalt vastandumist kuningannale [[Marie Leszczyńska]]le. 8. veebruaril 1756 nimetati Madame de Pompadour kuninganna 13. [[saatjadaam]]iks, mis oli tollal õukonnas üks hinnatumaid ameteid.<ref name=":0">{{Cite book|title=Madame de Pompadour Mistree of France|last=Algrant|first=Christine Pevitt|publisher=Grove Press|year=2002|isbn=|location=New York|pages=9, 13, 115, 187}}</ref>
Pompadour paistis silma arhitektuuri ja tarbekunstide, eriti [[portselan]]ikeraamika toetajana. Samuti toetas ta [[valgustusajastu]] filosoofe, nende seas [[Voltaire]]'i. Kaasaegsed kriitikud pidasid tema poliitilist mõju kahjulikuks, kuid tänapäeva ajaloolased suhtuvad temasse positiivsemalt, rõhutades ta edu kunstide edendajana ning Prantsusmaa rahvusliku uhkuse kaitsjana – nii näiteks asutati tema algatusel 1751 Pariisis maailma vanim sõjaakadeemia [[École Militaire]], 1756. aastal aga tänini tegutsev [[Sèvres'i portselanivabrik]].<ref>James A. Moncure, ed. ''Research Guide to European Historical Biography: 1450–present'' (4 vol 1992); 4:1646–53</ref> Kunstiloolase [[Melissa Hyde]]'i sõnul ajendas Pompadouri-vastast kriitikat hirm muutuste ees ühiskondlikus ja soolises hierarhias, mida esindas madalale päritolule vaatamata esile tõusnud Pompadouri mõjuvõim.<ref>{{Cite journal|last=Hyde|first=Melissa|date=2000|title=The "Makeup" of the Marquise: Boucher's Portrait of Pompadour at Her Toilette|jstor=3051397|journal=The Art Bulletin|volume=82|issue=3|pages=457|doi=10.2307/3051397}}</ref>
Tema isa oli François Poisson, ema Madeleine de la Motteb. 1741. aastal abiellus ta [[Charles Guillaume Le Normant d'Étiolles]]'iga (1717–99).
| |||