Aluselisus: erinevus redaktsioonide vahel

Merevee leelisus on keskmiselt 116 mg/l, mis on suurem kui magevee 30–90 mg/l.<ref name="EPA" /> Kuna leelisust mõõdetakse mg-ekv/l, siis oma suure vee koguse tõttu võtavad leelisuse muutused ookeanis kaua aega, kuud ja aastad ei mõjuta protsessi olulisel määral.<ref name="2P3hl" /> Ookeanide vett muudavad leeliseseks lisaks lubjakivi lahustumisele ka bakterite põhjustatud [[Anaeroobne lagunemine|anaeroobse lagunemise]] protsessid, mis toimuvad sügaval ookeanis ja kasutavad vesinikioone vesiniksulfaadi ja lämmastiku tootmiseks, mis lõpuks atmosfääri vabanevad. Vesinikioonide vähenemine suurendab leelisust. VastupidiseltVastupidi anaeroobsele hingamisele vähendab aeroobne hingamine, mis toimub vee pinna kihtides, leelisust. Aeroobse hingamise mõju on aga suhteliselt väiksem, sest aeroobsel hingamisel võivad tekkida funktsionaalsed grupid, mis kasutavad hingamisel vabanevad vesinikioonid ära ja neutraliseerivad hingamise efekti leelisusele. <ref name="ookean" /> Ookeanide leelisuses esineb lokaalseid erinevusi, mida põhjustavad peamiselt jõed ja hoovused. <ref name="mWdCh" /> Suured jõed võivad oma suudmete lähedal olla ookeanides nii leelisuse tõstjateks kui langetajateks olenevalt sissevoolava vee leelisusest. Enim mõjutab see leelisust hilistalvel ja kevadel, kui lume sulamisega suurenevad jõevee voolu kogused.<ref name="ZyvVN" />

Leelisusest vabanemiseks on kolm erinevat meetodit: nanofiltreerimine, lubja pehmendamine ja ioonvahetus.