Francisco de Goya: erinevus redaktsioonide vahel

1776. aastal valmis esmakordselt Goya menukas 80-osaline graafika seeria "Kapriisid"(''[[Los Caprichos]]''). Esimene trükk avaldati kunstniku poolt 1799. aastal täies mahus albumina ja avalikkusest teavitati läbi ''Diario de Madridi'' ajakirja väljaande 6. veebruar 1799. Goya tõi välja avalikus teadaandes, et seeria sisuline pool ei puuduta kedagi individuaalselt, vaid baseerub kunstniku idee edastamise mugavdamisele teosel. Seeria oli range ühiskonnakriitilise alatooniga ja põhjustas rohkelt kõneainet, kuna sisaldas ajastule omase sõjalise poliitkorra pilkamist ja kritiseerimist. Kogumik mõjutas rahvast oluliselt ja seetõttu eemaldati müügilt koheselt. Tänu hispaania kuningale Carlos IV käsule pääses Goya [[Inkvisitsioon|inkvisitsiooni]] käest<ref>{{Netiviide|Autor=Frank I. Heckes|URL=https://www.ngv.vic.gov.au/essay/goyas-caprichos/|Pealkiri=Goya's Caprichos|Väljaanne=NGV|Aeg=1978|Kasutatud=}}</ref>.

 

1780. aastal maalis ta teose “[[Jeesuse ristilöömine|Kristuse ristilöömine]]” ning selle teosega valiti ta San Fernando kunstiakadeemia liikmeks, sama asutuse, mis lükkas kunstniku varajases nooruses kaks korda tagasi. Tema loomingus oli romantilisi jooni, kuid ta oli nii omapärane ning iseseisev, et ühegi stiiliga teda lõplikult seostada ei saa. Ta alustas rokokoolike portreedega, hilisemates töödes jõudis aga armutu tõetruuduse ja võimsate fantaasiapiltide loomiseni. Ta oli nii kuulus, et võis endale lubada maalidel varjamatult esile tuua kuningliku perekonna piiratust, rumalust ja inetust.<ref name=":1" />