Ava peamenüü

Muudatused

P
resümee puudub
* [[Ammende villa]] Pärnus (Mere pst 7, 1904–05), Peterburi büroo F. Mieritz ja I. Gerassimov (juugend)
 
Eesti arhitektuuri alguseks peetakse [[Eesti Üliõpilaste Seltsi maja]] Tartus, mille kavandasprojekteeris eestlane [[Georg Hellat]] 1901–1902. See oli esimene kord, kui eesti seltskond tellis eestlase käest maja.<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 25</ref> Ent eestipärasus puudub, mida olekski ilmselt veel palju oodata. Stiililt segunevad uusgootika, juugend, rahvusromantism ning kasutatud on ka ameerikalikku preeriavilla laia räästast. Sajandi esimesel kümnendil kujunes välja terve grupp eestlastest insenere, [[Georg Hellat|G. Hellat]], [[Voldemar Lender|V. Lender]], [[Anton Uesson|A. Uesson]], [[F. Kangro]], [[Karl Jürgenson|K. Jürgenson]] jt, kes Eesti ajal said juba majaomanikena siirduda administratiivtöödele.<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 44</ref> Esimeseks päris Eesti aritektiks oli [[Karl Burman vanem|Karl Burman]].
 
Eestlased otsisid eeskuju eeskätt naabritelt Soomest. Ent Soome esitatud tellimustest jõuti teostada vaid üks ja sedagi mitte lõplikult. Selleks oli mööbli- ja vineerivabriku tööliste klubi Vana-Lõuna tänaval Tallinnas (1904–1905), mis oli Geselliuse-Lingreni-Saarise ühisbüroo projekt. Põhjala rahvusromantismi jooni leidus ka sakslaste arhitektuuris ning sajandivahetusel vaimustuti rahvusromantismist ka Venemaal.
1940. aastal alustati sotsialistlikke ümber korraldustega, mis [[Nõukogude Liit|NSV Liit]] endaga kaasa tõi. Uued võimud soovisid end kehtestada tööliste riigina, hoolitsedes eelkõige lihtrahva eluolude eest. Eestist lahkusid mitmed baltisakslased ([[Erich Jacoby]], [[Ernst Gustav Kühnert|Ernst Kühnert]], [[Konstantin Bölau]], [[Robert Natus]] jt). Ehitati pooleli jäänud majad lõpuni, et sõjaväelastele elamispinda jaguks.
 
Esimene Nõukogude võimu all olev aasta toimus suur rahvakorterite ehitamise, millele andis tõuke ka vähemalt Eesti aja lõpul väikekorterite ehitamiseks valmistumine. Arhitekt [[Alar Kotli]] kavandatud Ra-Ko (rahvakorterite) projekti põhjal ehitati maju näiteks Lõime, Nisu ja Rukki, Majaka ja Sikupilli tänavale Tallinnasse. Need on Tallinna maja edasiarendused, milles puudusid keldri- ja katusekorterid ning ühise keldris asuva duširuumi asemel on igas korteris isiklik. Kivitrepikoda ilmestab fassaadil vaid trepikojaakent ümbritsev raamistik ning majal on lihtne rõhtlaudis ja madalakaldeline katus. Kuid isegi pärast sõda püstitati veel vanamoelisi Tallinna maju (1949 Lasnamäe Kiievi tn, prj E. Lepner).<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 229</ref> Teises maailmasõjas Eesti hõivanud Nõukogude Liit alustas tänavate ümber nimetamisega ning Eesti arhitektuuri sovetiseerimisega. Arhitektidele õpetati küll sotsialistliku realmismi, ent vaikimisi jätkus esindustraditsionalismi raskepärane laad. Selle aja ehituslik suund oli sotsiaalne. Loodi vanadekodusid, lastekodusid, töölissööklaid ja rahvamaju.<ref>{{Raamatuviide|autor=Mart Kalm, (eds.) Jaak Kangilaski|pealkiri=Eesti kunsti ajalugu 6. köite I osa|aasta=2013|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Kunstiakadeemia|lehekülg=45}}</ref>
 
1941–1944 toimus Saksa okupatsioon, mis möödus eesti arhitektidele üsna tegevusetult. Töid juhtis Eestisse tagasi tulnud [[Ernst Gustav Kühnert]] ning tööd leidsid ka [[Alar Kotli]], [[F. Wendach]], [[Anton Lembit Soans]], [[August Volberg]], [[Edgar Velbri]] jt. Peamiselt taastati vanu maju ja pooleli jäänud tööd lõpetati. 1944. aastal võttis Nõukogude armee suuna Eestisse. Paljud siinsed arhitektid põgenesid mujale ([[Herbert Johanson]], [[Olev Siinmaa]], [[Elmar Lohk]], [[Ernst Kesa]], [[Roman Koolmar]], [[Arthur Jürvetson]] jpt). Sõjaga jäi Eesti arhitektide seltskond väga väikseks. Soositumateks osutusid need, kes olid Punaarmees või Nõukogude tagalas viibinud. Siia toodi ka palju Venemaa eestlasi ja venelasi. Viimase seas kuulsamaks näiteks G. Šumovski, O. Ljalin, I. Raiski ja J. Russanov. 1940ndate teist poolt nimetab [[Mart Kalm]] liberaalse stalinismi perioodiks, mil arhitektuuris toetuti 1930ndate esindustraditsionistlikule kogemusele.<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 247</ref>
1950ndatel hakkasid silma ka [[Tallinna Tehnikaülikool|Tallinna Polütehnilise Instituudi]] lõpetanud noored arhitektid. Viiest lennust enam kui 100 arhitekti moodustasid Eesti projekteerijate kandva jõu kuni 1970ndateni.<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 234</ref> [[Eesti Kunstiakadeemia|Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis]] avati 1951. aastal arhitektuurieriala. Arhitektuuri õpetamises suuri muutusi ei toimunud, sest paljud Instituudi õppejõud tulid sinna üle. Nõukogude ajal tekkis arhitektuuriteadus, mida riik töökohtadega soosis.<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 237</ref>
 
Sõjast kuni 1955. aastani kestnud stalinismi periood Eesti arhitektuuri väga radikaalselt ei muutnud. Nõukogude Liidus valitsenud „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik” printsiip avaldus eesti arhitektuuris vaid üksikutel dekooriküllaste fassaadidega hoonetel ning klassikaliste sammasportikustega ühiskondlikel hoonetel. Stalinistlik linnakeskus kujunes täielikult välja vaid [[Pärnu|Pärnus]] (Pärnu oblast). [[Tartu]] kannatas sõjas palju ning jäi aastakümneteks hoonestamata.<ref>{{Netiviide|Autor=Piret Lindpere|URL=http://www.estonica.org/et/Kultuur/Arhitektuur/Sotsialismiperiood/|Pealkiri=Sotsialismiperiood|Väljaanne=|Aeg=9.10.2009|Kasutatud=3.05.2018}}</ref> Stalinismi ajal lahendati projekte kollektiivselt, mis oli väga soositud. [[Peeter Tarvas|P. Tarvas]] kavandasprojekteeris koos arhitektide [[Harald Arman]]i ja [[August Volberg]]iga Eesti NSV paviljoni Moskvasse [[Rahvamajanduse Saavutuste Näitus|Üleliidulisele Rahvusmajandussaavutuste Näitusele]] (1949–1954). Sisearhitektuuri eest vastutasid [[Maimu Plees|M. Plees]], [[B. Tomberg]] ja [[M. Oselein-Laul]]. Baltimaade paviljonid asetsesid lähestikku. Eestisse naasnuna alustas [[Peeter Tarvas|P. Tarvas]] koos [[August Volberg]]iga kino Sõpruse projekti, kus abiks oli ka sisearhitekt [[M. Laul]]. Puhta stalinistliku arhitektuuri märgiks on Mere puiesteel, 1954. aastal endise kino Grand Marina varemetele ehitatud, Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja, mille autoriks oli [[A. Kuznetsov]]. Eesti kõige eriilmelisem venekeelne võõrlinn on 20 000 elanikuga [[Sillamäe]], kuhu 1990. aastani pääses vaid erilubadega.
 
Elamu ehitamine kui eraomandi soosiv ilming oli põhimõtteliselt vastuolus Nõukogude ideoloogiaga. Individuaalelamu jõudis Eestisse alles Nõukogude korraga. Üldilmelt traditsionalistlikuid, kuid vastuoluliselt intiimsed. Riik andis väikese krundi tasuta, tagades pikaajalise laenu. Hruštšovi-aeg (sula) tõi kaasa arhitektuuri väärtustamise langemise. Arhitektide töö paremaks ei muutunud, sest energiat kulus kooskõlastamistele ja enesekehtestamisele rohkem kui projekteerimisele. See oli aeg, mil sõjast oli kümme aastat möödunud ning asuti elamueitiste kõrval ka avalikke hooneid püstitama.