Vikipeedia

Genfi 1929. aasta konventsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Nmn505 (arutelu | kaastöö)
9 muudatust
täiendused
Nmn505 (arutelu | kaastöö)
9 muudatust
täpsustused
1. rida:
{{DISPLAYTITLE:Genfi 1929.a. konventsioon, mis käsitleb sõjavangide kohtlemist}}
 
''KÄESOLEV ARTIKKEL ON GENFI 1929.a: KONVENTSIOONIST, MIS KÄSITLEB SÕJAVANGIDE KOHTLEMIST.''
 
'''Genfi 1929.a. konventsioon, mis käsitleb sõjavangide kohtlemist''' kirjutati alla Genfis 27. juulil 1929 ning see jõustus 19. juunil 1931<ref>http://www.icrc.org/ihl.nsf/INTRO/305?OpenDocument]</ref>. Konventsioon oli aluseks sõjavangide kohtlemisele teise maailmasõja ajal.
5. rida ⟶ 7. rida:
Genfi 1929.a. konventsiooni on tänaseks kehtetu, see '''asendati''' 1949. aastal [[Kolmas Genfi konventsioon|Sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooniga]].
 
==AjaluguTaust==
 
Reeglid, mis puudutasid sõjavangide kohtlemist, sisaldusid Haagi 1899. ja 1907. aasta konventsioonides. Esimese maailmasõja käigus selgus, et Haagi konventsioonidega sätestatud reeglid olid puudulikud ja ebatäpsed. Puuduseid lapiti osaliselt sõja osapoolte vahel Bernis 1917.a. ja 1918.a. sõlmitud erikokkulepetega. 1921.a. Genfis peetud Rahvusvahelise Punase Risti Konverentsil avaldati arvamust, et tuleks koostada eraldi konventsioon, mis käsitleks sõjavangide kohtlemist. Rahvusvaheline Punase Risti komitee koostas konvetsiooni mustandi, mis esitati Genfis 1929. aastal peetud Diplomaatlisel Konverentsil.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://ihl-databases.icrc.org/ihl/INTRO/305?OpenDocument|Pealkiri=ICRC, Convention relative to the Treatment of Prisoners of War. Geneva, 27 July 1929.|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
95. rida ⟶ 97. rida:
===Sõjavangide suhted võimukandjatega===
 
Artiklid 42–67 reguleerivad sõjavangide suhteid võimukandjatega.
Artiklid 42–67 hõlmavad sõjavangide suhteid võimukandjatega. Enamik nendest sätetest on kaetud nõudega, et sõjavangid on vangishoidva jõu militaarregulatsioonide all. Sellele lisanduvad mõned lisanõuded, mis hõlmavad spetsiifilisi sõjavangi probleeme ning mõned teised sätted kaitsmaks sõjavange juhul, kui kinnipidava jõu militaarregulatsioonid ei täida miinimum standardit. Kaks spetsiifilist regulatsiooni, mis eristavad sõjavange kinnipidava enda militaarregulatsioonidest, on see, et mitte üheltki sõjavangilt ei tohi võõrjõud võtta tema auastet, ja põgenenud sõjavangid, kes on uuesti kinnipüütud enne nende võimalust taasühineda oma armeega või lahkuda vaenlase armee okupeeritud territooriumilt, võivad saada ainult distsiplinaarse karistuse.
 
Artikkel 42 sätestab, mis tingimuste saab sõjavang esitada kaebuse vangistuse tingimuste osas.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://ihl-databases.icrc.org/applic/ihl/ihl.nsf/ART/305-430043?OpenDocument|Pealkiri=Genfi 1929.a. konventsioon, mis käsitleb sõjavangide kohtlemist, artikkel 42|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
== Vangistuse lõppemine ==▼
Artiklid 68-st 74-ni ütlevad, et tõsiselt haigeid ja tõsiselt vigastatuid sõjavange peab repatrieerima nii varakult, kui nende seisund lubab, ning mitte ühtegi repatrieeritud inimest ei või rakendada tegevteenistusse.
 
Artiklid 43 ja 44 sätestavad nõuded ja tingimused sõjavangide esindamisele ja esindajatele.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://ihl-databases.icrc.org/applic/ihl/ihl.nsf/ART/305-430044?OpenDocument|Pealkiri=Genfi 1929.a. konventsioon, mis käsitleb sõjavangide kohtlemist, artikkel 43|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref><ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://ihl-databases.icrc.org/applic/ihl/ihl.nsf/ART/305-430045?OpenDocument|Pealkiri=Genfi 1929.a. konventsioon, mis käsitleb sõjavangide kohtlemist, artikkel 44|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
Artikkel 75 hõlmab vabaks laskmise tingimusi pärast konflikti lõppu. Vangide vabastamine peab olema osa vaherahu lepingust. Kui see ei ole võimalik, siis vangide repatrieerimine olgu võimalikult lühikese viivitusega pärast rahu sõlmimist. See nõue tekitas probleeme pärast teist maailmasõda, sest, kuigi teljeriikide jõud andsid tingimusteta alla, polnud ühtegi vaherahu lepingut, ning Saksamaa ei allkirjastatud ühtegi täielikku rahulepingut enne 1990. aasta (Saksamaa lepingu) allkirjastamist.
 
Artiklites 45 - 53 on kehtestatud üldsätted sõjavangidele kohaldatava karistuste osas.
Artikkel 76 hõlmab sõjavangide suremist vangistuses. Selle kohaselt tuleb neid austusega maha matta ning nende hauad markeerida ja korras hoida. Testamendid ja surma tunnistuste nõuded peavad olema samad nagu on kinnipidava riigi sõdurite omadel.
 
Artiklites 54 - 59 on kehtestatud sõjavangide osas distsiplinaarkaristuste rakendamine
 
Artiklites 60 - 67 on kehtestatud nõuded sõjavangide üle kohtumõistmisel.
 
▲== Vangistuse lõppemine ==
Sõjavangide saatust vangistuse lõppemisel on reguleeritud konvenstiooni artiklitega 68 - 76.
 
==Infobüroo, vahendamaks informatsiooni sõjavangide kohta ja toomaks kergendust==
 
ArtiklidArtiklitega 77–80 räägivadon reguleeritud, kuidas ja kui tihti peaksid osapooledvaenupooled vahetama informatsiooni vangidesõjavangide kohta ning detailidest, kuidas lohutuskogukonnadpeaks peaksidsõjavangidele tuge pakkuma sõjavangidele.
 
==Konventsiooni kohaldamine teatud tsiviilelanikonna kategooriatele==
114. rida ⟶ 122. rida:
==Konventsiooni rakendamine, jõustamine ja järelevalve==
 
Artiklid 82–97 reguleerivad konventsiooni rakendamist, järelevalvet ja jõustamist.
Artiklid 82–97 hõlmab konventsiooni elluviimist. Artiklid 82 ja 83 sisaldavad kahte tähtsat klauslit „Juhul, sõjaajal, kui üks sõdijatest ei ole konventsiooniga liitunud, jäävad selle nõuded endiselt kehtima, nagu sõdijad oleksid selle konventsiooniga liitunud.“ ning konventsiooni nõuded jäävad katma sõjavange pärast vaenu kuni nende repatriateerimiseni, väljaarvatud juhul, kui sõdijad otsustavad teisiti või mõni sõbralikum režiim asendab selle.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Genfi_1929._aasta_konventsioon"