Ahhemeniidide riik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
82. rida:
=== Babüloonia vallutamine ===
Väike-Aasia langes mõne aastaga kindlalt pärslaste võimu alla, ja Kyros suunas põhitähelepanu [[Babüloonia]] riigile. Kyros otsustas [[539 eKr]] minna sõtta ka babüloonlaste vastu. [[Uus-Babüloonia]] kuningas [[Nabû-naʾid]] langes tema suhtes vaenulikult meelestatud ning Kyrosega sidemed sõlminud [[Marduk]]i preestrite intriigide ohvriks. Nii ei olnud üllatuseks, et Kyros kohtas sõjalist vastupanu vaid [[Opis]]e linna juures. Preestrite ootused täitis ta sellega, et tunnustas ametlikult peajumalat Mardukit, kelle Nabû-naʾid oli kukutanud, ja laskis ennast kroonida Babüloonia kuningaks. Pärslaste kuningas ühendas Babüloonia riigi [[personaalunioon]]is Meedia ja Pärsiaga. Riigi ülejäänud osa liitus esialgu vastupanuta, sest Babüloonial ei olnud enam sõjaväge.
[[Pilt:Perserreich_500_v.Chr.jpg|pisi|400px|Pärsia suurriik 500 eKr]]
 
Riigi idapiiri jäid, nagu Meedia ajalgi, pidevalt ohustama [[sakad]]. Pole teada, kui kaugele itta Meedia võim ulatus. Kyrose ajal sai põhjapiiriks Jaxartes ([[Sõrdarja]]), mis kindlustati piirirajatistega. Kyros hukkus [[530 eKr]] lahingus stepirahvaste vastu.
=== Kreeka-Pärsia sõjad ===
 
[[Pilt:Perserreich_500_v.Chr.jpg|pisi|400px|Pärsia suurriik 500 eKr]]
{{vaata|Kreeka-Pärsia sõjad}} (499 eKr–449 eKr)
 
[[4. sajand eKr|4. sajand eKr]] teisel poolel Pärsia suurriik nõrgenes üha enam. Pärsia kuningas [[Artaxerxes III]] Ochos surus vahetpidamata maha ülestõuse maa eri osades ja püüdis tugevdada keskvõimu. Peamise sõjajõu, millega ta oma poliitikat ellu viis, moodustasid kreeka [[palgasõdur]]id, mitte aga kohalikud väed. Kreeklaste Korintose kongressi otsusega kreeklastel ja makedoonlastel oli keelatud teenida palgasõduritena sh. Pärsia armees. Artaxerxes III Ochos tapeti ta aastal [[338 eKr]] õukondlaste poolt.
 
Pärast kahte aastat kestnud segadust, pani õukonnaklikk troonile kuningliku perekonna kauge sugulase Kodomannose, kes, saanud kuningaks, võttis endale nimeks Dareios. [[Dareios III]] Kodamannos (336–330) oli nõrga iseloomuga teovõimetu mees, mistõttu võimsad õukondlased ja oma tegelikku iseseisvust hoidvad [[satraap|satraa]]bid ta troonile tõstsidki.
 
===Makedoonia vallutus ja riigi lõpp===
 
Kreeka hegemooni ja Makedoonia kuninga [[Aleksander Suur]]e esialgne sõja eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ja Ateena purustamise ning ja Kreeka templite rüvetamise eest [[Xerxes I|Xerxes]]e sissetungi käigus Kreeka-Pärsia sõdade ajal, rohkem kui sada aastat varem.
 
Aastal [[334 eKr]] ületas Aleksander Suur [[Dardanellid]] ja tungis seega Pärsia riiki, Pärsia laevastik, mis omas pärast [[Antalkidase rahu]] baase Egeuse merel, aga ei takistanud Aleksandri sõjaväe ületulekut.
[[Pilt:MacedonEmpire.jpg|pisi|400px|Aleksander Suure impeeriumi piirid [[334 eKr|334]]–[[323 eKr]]]]
[[Granikose lahing]]us purustas Aleksandri ja [[Parmenion]]i Kreeka-Makedoonia sõjavägi Pärsia [[Väike-Aasia]] provintside väed ja jätkates liikumist piki [[Väike-Aasia]] rannikut. Aleksanderile alistus Pärsia provintsi pealinn [[Sardis]], Aleksander sai selle varakambri enda valdusse. Seejärel liikus ta allapoole [[Joonia meri|Joonia mere]] rannikut. Kreeka linnad tervitasid teda kui vabastajat, Aleksander hakkas Väike-Aasias kukutama pärslaste poolt võimule pandud valitsejaid ja türanne ning taastama demokraatiat.
 
Aleksandri Kreeka-Makedoonia sõjaväele panid vastu ainult kaks kreeka linna – [[Mileetos]] ja [[Halikarnassos]], neis asusid Pärsia teenistuses olevate kreeka palgasõdurite tugevad väesalgad ning läheduses viibis Pärsia sõjalaevastik uue Pärsia ülemjuhataja kreeklase Memnoni juhtimisel.
[[Halikarnassos]]es pidas Aleksander esimese paljudest edukatest piiramistest, sundides viimaks oma vastased, kreeka palgasõdurite juhi [[Rhodos]]e Memnoni ja Pärsia [[Kaaria]] satraabi Orontobatese, mööda merd taganema. Halikarnassosest liikus Aleksander edasi mägisesse [[Lüükia]]sse, saavutades kontrolli kõikide rannikuäärsete linnade üle. Aleksander hõivas Väike-Aasia administratiivsed ja kaubanduslikud keskused ning võttis oma kontrolli alla kõik teed. [[Früügia]] muistses pealinnas [[Gordion]]is näidati Aleksandrile kohaliku legendaarse kuninga kaarikut, millel oli väga sassiaetud rihmadest sõlm. Oli ebausk, et see, kes sõlme lahti harutab, saab Aasia valitsejaks. Aleksander ei suutnud rahva ja oma sõdurite juuresolekul sõlme lahti harutada ja ta haaras ta mõõga ja raius [[Gordioni sõlm]]e läbi.
 
334. aasta eKr lõpul ja 333. a eKr algul oli Aleksander juba vallutanud või kontrollis suuremat osa Väike-Aasiast. Ta suhtus lugupidamisega kohalikesse tavadesse, ei tõstnud makse, mida kohalikud elanikud ammust ajast maksid, ei muutnud mittekreeka piirkondades harjumuslikku kohalikku valitsemist, allutades selle ainult Makedoonia sõjaväeliste asehaldurite kontrollile. Kõikidesse nii sõjalisest kui ka poliitilisest seisukohast vajalikesse punktidesse paigutati Makedoonia garnisonid. Aleksander ületas [[Taurose mäheahelik]]u ja vallutas Süüria piiril [[Tarsos]]e linna.
 
[[Kiliikia]]s astus ta vastu Pärsia suurkuningale [[Dareios III]]-le, kelle üle Aleksander saavutas [[333 eKr]] [[Issose lahing]]us täieliku võidu ning otsustas seejärel vallutada terve Pärsia impeerium. Pärsia armee riismed eesotsas Dareios III-ga põgenesid, Aleksandri kätte langes hiiglaslik saak: kogu rikas Pärsia laager ühes Dareiose välilossiga. Vangide seas oli Dareiose perekond: tema ema, naine ka kaks tütart. Issose lahingu tagajärjel [[Foiniikia]] linnad hakkasid Aleksandrile vastupanuta kapituleeruma. Tüüros, mis paiknes ranna läheduses kaljusel saarel, kuulutas enda neutraalseks ega avanud Makedoonia sõjaväele oma väravaid. [[332 eKr]], pärast [[Tüüros]]e [[Tüürose piiramine|piiramist]] ja rüüstamist ning [[Gaza]] vallutamist kuulus aga kogu [[Vahemeri|Vahemere]] idakallas Aleksandri võimu alla. Foiniikia ranniku hõivamise järel Pärsia Vahemere laevastiku, kus teenisid peamiselt foiniikia meremehed hakkasid makedoonlastele alistuma.
 
Pärast lüüasaamist ja perekonna kaotamist alustas Dareios III kahel korral Aleksandriga rahuläbirääkimisi, kuid tulemusteta. Aleksander teatas, et sõlmib rahu ainult sel tingimusel, kui Dareios loovutab talle kogu oma riigi ning tunnistab enda tema alamaks.
 
Pärast Tüürose vallutamist okupeeris Aleksander kogu Vahemere idaranniku ja suundus [[Vana-Egiptus|Egiptusse]], mis talle vastupanuta alistus. Pärsia satraap võttis Aleksandrit pidulikult vastu ja andis talle üle aastal [[332 eKr]] võimu ja riigikassa. Egiptuse preestrid kuulutasid Aleksandri [[vaarao]]ks. Egiptuses rajas ta [[Niiluse delta]]sse [[Aleksandria]] linna, mis sai hiljem [[hellenism]]imaailma suurimaks [[metropol]]iks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu mujalegi, kuid ükski teistest ei saanud nii suureks ja edukaks kui Egiptuse oma.
 
Pärast Egiptuse vallutamist makedoonlaste poolt osutus kogu Vahemeri Pärsiast äralõigatuks, pärslaste sõjalaevastik, mis oli pärast Issose lahingut küll tunduvalt nõrgenenud, aga siiski takistas Aleksandri armeed Kreeka ja Makedooniaga regulaarselt sidet pidamast, kapituleerus nüüd täies koosseisus. Egiptuse alistamise järel algas sõja teine järk, mil Aleksander liikus [[Assüüria]]sse ja lõi seal [[331 eKr]] Dareiose väge [[Gaugamela lahing]]us, Dareios põgenes ja tapeti järgmisel aastal oma lähikondlaste poolt. Aleksander vallutas aga põlised Pärsia alad ning pealinnad [[Babülon]]i, [[Elam]]i, [[Susa]] ja [[Persepolis]]e. [[330 eKr]] allutas Aleksander Pärsia riigi põhiosa ja [[Meedia]].
{{pooleli}}