Erinevus lehekülje "Ökofüsioloogia" redaktsioonide vahel

 
==Ökofüsioloogia Eestis==
Taimede ökofüsioloogia vallas uuris taimepigmentide ökoloogilist funktsiooni [[Teodor Lippmaa]]. 1970.–1980. aastail moodustus ökofüsioloogiline uurimisgrupp [[Zooloogia ja Botaanika Instituut|Zooloogia ja Botaanika Instituudis]], kus puude ökofüsioloogiaga tegelesid [[Andres Koppel]], [[Olevi Kull]] jt. 1984. moodustati samas ökofüsioloogia labor (juhataja [[Kalevi Kull]]). Aastal 1992 moodustati Tartu Ülikoolis ökofüsioloogia õppetool, mida on juhatanud ökofüsioloogia prof. Kalevi Kull (1992–1998), rakendusökoloogia prof. Olevi Kull (1998–2007) ja prof. [[Krista Lõhmus]] (2007–2017) ning ökofüsioloogia prof. [[Arne Sellin]] (alates 2017).<ref>[[Kalevi Kull|Kull, Kalevi]]; [[Andres Koppel|Koppel, Andres]] (toim.) 2017. ''Vooremaa metsaökoloogia jaam ja Toomas Frey''. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, lk. 206.</ref> Õppetoolis tehtav teadustöö hõlmab peamiselt kolme valdkonda: "klassikaline" taimede ökofüsioloogia, metsaökosüsteemide süsinikuringe ja globaalsete kliimamuutuste mõju taimkattele.
 
Loomade ökofüsioloogia alal rajas [[Jüri Keskpaik]] lindude ökofüsioloogia uurimislabori [[Puhtu bioloogiajaam]]as. Lindude ökofüsioloogiaga on hiljem tegelenud ka füsioloogilise ökoloogia prof. [[Peeter Hõrak]]. Putukate ökofüsioloogiaga on tegelenud [[Aare Kuusik]], [[Anne Luik]] ja [[Alo Vanatoa]] Zooloogia ja Botaanika Instituudis ning hiljem [[Maaülikool]]is.
 
==Viited==
{{viited}}
 
[[Kategooria:Ökofüsioloogia| ]]
Anonüümne kasutaja