Matthäus Daniel Pöppelmann: erinevus redaktsioonide vahel

'''Matthäus Daniel Pöppelmann''' ([[3. mai|3. ma]]<nowiki/>i [[1662]] [[Herford]], [[Saksamaa]] -– [[17. jaanuar]] [[1736]] [[Dresden]], Saksamaa) oli Saksa arhitekt, eelkõige tuntud 1719. aastal valminud [[Dresden|Dresdeni]] Zwingeri peoplatsi järgi, mida peetakse barokkarhitektuuri parimaks näiteks<ref name=":0" />.

Pöppelmann oli ametilt [[Saksimaa]] liidumaa arhitekt ning seega veetis suurema osa oma karjäärist Saksimaa pealinnas Dresdenis, kus kavandas linna sümboliteks saanud hooned ja ehitised<ref name=":0" />. Arhitekt jõudis Dresdenisse 1680. aastal, 1705. aastal sai Saksimaa arhitektiks ning 1718. aastal sai seeniorarhitektiks [[August II]] ehk August Tugeva õukonnas, kes oli lisaks Poola ja Leedu aladele [[Saksimaa kuurvürstiriik|Saksimaa kuurvürstiriigi]] valitseja aastatel 1694-17331694–1733, mille pealinn oli Dresden. August Tugev ja Pöppelmannil on oluline roll linna taas ülesehitamisel peale seda 1685. aastal laastanud tulekahju<ref name="mBnP6" />.

Dresdeni kuninglik palee hävines suuremas osas 1701. aastal tulekahjus, kõige rohkem sai kannatada sissepääs Georgenbau, mis on palee keskmine osa ning kuhu viib Georgentor ehk Georgi värav, mille laskis August Tugev Pöppelmannil uuesti ehitada. Hoone hävis sammuti 1945. aastal ning seisis pikalt varemetes, kuid vahemikus 1962-19691962–1969 taastati Georgenau ja 1985. aastal hakati ülejäänud paleeosi taastama <ref name="4OJWG" />.

Zwingeri asub Dresdeni kesklinnas Elbe jõe läheduses ning selle asukohal oli varem Dresdeni linna välismüür, millest on tänapäeval näha ainult välismüüri vundament ehitise edelaosade all, näiteks Kroonivärav on selle kohal ehitatud. Nimi tuleb saksakeelsest sõnast, mis tähistab keskaegse Saksamaa linnu ümbritsenud linnamüüride välis ja sisemüüri vahele jäänud osa, mida algselt kasutati aiana. August Tugev naasis Prantsusmaa ja Itaalia reisilt 1690. aastal Dresdenisse ning soovis endale sama võimast hoonetn nagu reisil nähtud ning vana linnamüüri ei läinud tollal enam vaja linna kaitsmise otstarbeks. Matthäus Daniel Pöppelmanni 18. sajandil tehtud plaan hõlmas lisaks Zwingeri peoplatsile ja aiale ka tänapäeval Semperi ooperi ja selle esist platsi aedadena. Palee ehitus algas 1710. aastal ja kestis 1728. aastani välja ning ehitis on mõeldud turniirideks, festivalideks ja teisteks kuninglikeks pidustusteks. Zwinger avati pidulikult 1719. aastal August Tugeva pulmade jaoks, kuid tollal olid valmis ainult hoone välisosad ning alles 1728. aastaks valmisid siseruumid<ref name=":1" />. See koosneb ühe- ja kahekorruselistest hoonetest, mis vahelduvad neist kõrgemate paviljonidega ümber nelinurkse väljaku. Hoone on ehitatud barokkstiilis ja seda on eriti näha fassaadil, mis on rohkelt kaunistatud kuldsete dekoraiivsete detailidega, eriti Kroonivärav. Skulptuurid lisas fasaadile skulptor Balthasar Permoser. Samuti on saksa barokkehitiste tunnuseks on suured paljurudulised ja ülalt kaarjad aknad ning purskkaevude üleküllus parkides<ref name="ieF9f" />. 1733. aastal peale August Tugeva surma jäi ehitus pooleli ning peoplats jäi 1 küljest avatuks teatriväljaku (Semperi ooperi väljaku) poole, Zwinger oli igast küljest piiratud alles pärast seda, kui arhitekt Gottfried Semper ehitas aastatel 1847-18551847–1855 põhjakülge neoklassikalise hoone, mida kutsutakse Semperi galeriiks<ref name=":1" />. Semperi galerii kaunistused tegi skulptor Ernst Rietschel ning peale selle hoone valmimist hakati Zwingerit kutsuma muuseumiks. 19. sajandil lisati lisaks neljandale tiivale ka neli purskkaevu aia keskele<ref name=":2" />.

Zwinger hävitati peaaegu täiesti Teise Maailmasõja pommitamie käigus 13-1513–15 veebruar 1945. aastal, kuid samal aastal algasid ka taastamistööd ning osa taastatud hoonetest avati inimestele juba 1951. aastal. 1963. aastaks oli Zwinger enamuses taastatud nagu ta oli enne sõda olnud. Hoones asuvad kunstikogud olid enne sõda sealt evakueeritud<ref name=":1" />.

Lisaks laiendas Pöppelmann Dresdeni Hollandi paleed, mille Augustus Suur oli 1717. aastal ostnud, mida tänapäeval kutsutakse Jaapani paleeks ning mis valmis aastatel 1723-17331723–1733.<ref name=":0" />. Hoone on [[Elbe]] kaldal nelja tiivaga hilisbaroki ja klassistsitliku stiili segu ning oli algselt mõeldud Augustus Tugeva jaapani portselanikollektsiooni jaoks, kuid hoonet ei kasutatud selleks kunagi, vaid ruumides asus hoopis raamatukogu ja skulptuurimuuseum vahepeal<ref name="EYvwl" />. Valitseja soovis, et hoone katus, seinad ja laed oleksid portselanist, kuid seda ei jõutud kunagi ellu viia<ref name="JfA7p" />. Hoone on nime saanud Jaapani kurvilise katuse pärast, lisaks on ka palju chinoserie elemente, nagu hoone siseõues olevad Hiina ehisäärised.