Kaur Konrad Tamm sittus püksi. Pärast mõningaid koduseid õppetunde saadeti noored poisid tihti kõrge isanda lossi, et nad seal rüütliseisuse tarvis ette valmistaks, mõnikord isegi juba siis, kui nad olid vaid seitsmeaastased. Noort rüütli õpipoissi nimetati [[paaž]]iks. Ta täitis teiste antud ülesandeid ning õppis tundma hobuseid, turviseid ja sõjarelvi. Kui ta oli umbes neljateistkümnene, sai temast [[kannupoiss]] ja teda hakati rüütliks välja õpetama. Paaž või kannupoiss pidi raudrüüga nii ära harjuma, et see tundus olevat tema loomulik osa. Ta pidi harjutama piigivõitlust, nii et piik ei libiseks rüütlit tabades tema sõrmede vahel tagasi. Kui arvati, et aeg on küps (18.-21. eluaasta vahel), löödi kannupoiss rüütliks. Tihti tegi seda rüütel, kes oli teda välja õpetanud. Kannupoiss löödi rüütliks: tema mõlemat õlga puudutati mõõgaotsaga ja talle tuletati meelde ideaale, mille nimel ta peab võitlema.
Kannupoisid kasutasid vahel oma musklite arendamiseks topeltraskeid treeningrelvi. Mõnikord lõi kuningas enne lahingut suure hulga kannupoisse rüütliks, et oma rüütlite arvu täis
20. rida:
==Turvis==
===Jalaturvis===
Kui rüütel ratsutas hobuse seljas, olid tema jalad vaenlase jalameestele hea märklaud. Enne 12. sajandit tagusidkandsid rüütlid pihkuharva jalaturviseid, siis aga hakkasid mõned neist kinnitama jala ette metallribasid. Löök põlve pihta võis muuta rüütli eluks ajaks sandiks. Niisiis oli põlv esimene koht, mida kaitsta. Seda kaitsti kupukujulise põlvekaitsega. 14. sajandi lõpuks oli juba suurem osa jalast plaatidega kaetud. Kõige keerulisem oli valmistada plaate, mis katsid sääreluud ja sääremarju ning pidid kaitsma ka kederluud. Terase kõrval kasutati ka muid materjale, näiteks kõvastatud nahka, vaalaluud ja sarve.
