Aastatel 1911–1912 peetud [[Itaalia-Türgi sõda|Itaalia-Türgi sõja]] tulemusel lõppes Osmanite võim Liibüas, sealsetest provintsidest said Itaalia kolooniad.
[[Benito MussolinMussolini]]i lubas, et Itaalia saab võimu [[Vahemeri|Vahemere]] üle. Koloniaaljõupingutused Aafrikas algasid 1920. aastatel, kui [[Itaalia Põhja-Aafrika]]t (''Africa Settentrionale Italiana'' ehk ASI) vaevas kodusõda, sest araabia rahvastik keeldus Itaalia koloniaalvõimust. Mussolini saatis [[marssal]] [[Rodolfo Graziani]] juhtima karistusoperatsiooni Araabia rahvuslaste vastu. Araabia vastupanuliikumist juhtis [[Omar Al-Mukhtar]]. Pärast vaherahu 3. jaanuaril 1928 ehitati [[Vahemeri|Vahemerest]] [[Al-Jaghbub]] oaasini okastraataed vastupanuliikumisele tähtsate varustusteede läbilõikamiseks. Kohe pärast seda alustas koloniaaladministratsioon üleüldist [[Jebel Akhdar]]i inimeste küüditamist mässajatele kohalike elanike toetuse takistamiseks. Rohkem kui 100 000 inimese sunnitud ränne lõppes [[Suluq]] ja [[Al-'Aghela]] [[koonduslaager|koonduslaagrites]], kus kümned tuhanded viletsates tingimustes hukkusid. Arvatakse, et surnud liibüalaste arv – tapetud kas võitluses või nälja ja haiguste poolt – oli vähemalt 80 000 ja kuni pooled olid [[Kürenaika]] inimesed. Pärast Al-Mukhtari kinnipüüdmist 15. septembril 1931 ja tema hukkamist Benghazis vastupanu hääbus. Piiratud vastupanu Itaalia okupatsioonile tihenes Kürenaika emiiri [[Idris I|šeik Idrisi]] ümber.
1918–1923 eksisteeris Itaalia võime trotsiv [[Tripolitaania vabariik]], mille üle Rooma suutis kehtestada võimu alles 1930. aastateks ja 1934. aastal ühendasid Itaalia võimud Tripolitaania, Kürenaika ja Fezzani ühiseks Liibüa kolooniaks.
