Charles Lecocq: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
1. rida:
{{Toimeta|lisaja=Ahsoous|aasta=2018|kuu=aprill}}
'''Alexandre Charles Lecocq '''
Ta komponeeris poole sajandi jooksul üle 50 [[operett|opereti]], [[Opera buffa|koomilise ooperi]] ja [[vodevill]]i ning üle 100 [[laul]]u. [[Fail:Charles Lecocq.jpg|pisi|Charles Lecocq ]]
==Õpiaastad==
Pärit Pariisi vaesest viielapselisest perekonnast. Lapsena põdes liigeste tuberkuloosi, mistõttu kasutas karke läbi kogu elu. Asudes 17-aastaselt õppima Pariisi konservatooriumi, oli juba arvestatav pianist. Õppis harmooniat François Bazini ja kompositsiooni [[Fromental Halévy]] juhendamisel. Võttis ka François Benoist'lt orelitunde. Tema kaasüliõpilasteks olid [[Georges Bizet]] ja [[Camille Saint-Saëns]]. Viimasest sai tema eluaegne sõber. Üliõpilasajal komponeeris ta klaveri[[sonaat]]e ja [[kammermuusika]]t. Võitis üliõpilasena 1850. aastal konservatooriumi harmooniavõistlused ja sai 1852 teise auhinna fuuga alal.
Esimest korda pandi teda
== Laineharjal ==
13. rida ⟶ 15. rida:
Läbimurre tuli Pariisi Athénée teatrile kirjutatud koomilise ooperiga "Fleur-de-thé" ("Teelill"), mida esitati üksnes selles teatris üle 100 korra ning mängiti mitme aasta jooksul edukalt kõikjal Prantsusmaal, samuti Londonis ja Brüsselis.
Elas alates 1872 Brüsselis, kus
Naasis 1874. aastal Pariisi, et töötada järgmise 14 aasta jooksul sealsete teatrite Variétés, Folies-Dramatique, Théâtre de la Renaissance ja Théâtre des Nouveautés heaks. Komponeeris tol perioodil 1−2 operetti, koomilist ooperit, ''opéra buffa''
Komponeeritud 51 kergesisulise lavateose tase ja populaarsus ei ületanud kunagi tema suure innustaja ja konkurendi Offenbachi saavutusi. Lecocqi teosed olid palju akadeemilisemad ja tõsisema alatooniga, mistõttu suur osa neist pidas vastu vaid kümmekond etendust. Proovis kätt ka balletiga "Le cygne" ("Luik") ja monoloog-ooperiga "La salutiste" ("Päästja"), kuid need ei saavutanud erilist tähelepanu. Tänaseni on helilooja populaarsemad teosed operetid "La fille de Madame Angot", "Giroflé-Girofla" ja "Le petit duc", mida peamiselt Prantsusmaal, aga ka [[Belgia]]s regulaarselt esitatakse.
Komponeeris 21 koomilist ooperit, 12 ''opéra
[[Fail:Père-Lachaise - Division 89 - Lecocq 01.jpg|pisi|Charles Lecocqi hauamonument Pariisi [[Père-Lachaise'i kalmistu]]l]]
== Peamised teosed (esmaettekanne Pariisis, kui pole teisiti märgitud) ==
* Le docteur Miracle (1857),
* Huis-clos (1859),
* Liline et Valentin (1864),
* Le myosotis (1866),
* Le cabaret de Ramponneau (1867),
* L’amour et son carquois (1868),
* Fleur-de-thé (1868),
* Le jumeaux de Bergame (1868),
* Gandolfo (1869),
* Le beau Dunois (1870),
* Sauvons la caisse (1871),
* Les cent vierges (Brüssel, 1872),
* La fille de Madame Angot (Brüssel, 1872),
* Giroflé-Girofla (Brüssel, 1874),
* Les prés Saint-Gervais (1874),
* Le pompon (1875),
* Kosiki (1876),
* Le petit duc (1878),
* La Camargo (1878),
* Le grand Casmir (1879),
* La petite mademoiselle (1879),
* Janot (1881),
* La roussotte (1881),
* Le cœur et la main (1882),
* Le princesse des Canaries (1883),
* La vie mondaine (1885),
* Plutus (1886),
* Ali-Baba (1887),
* Les grenadiers de Mont-Cornette (1887),
* L’égyptienne (1890),
* Ninette (1896),
* Yetta (1903),
* Ruse d’amour (1898),
* Le cygne (1899),
* La belle au bois dormant (1900),
* Yetta (1903),
* Rose Mousse (1904),
* La salutiste (1905),
* Le trahision de Pan (1911).
{{DEFAULTSORT:Lecocq, Charles}}
|