Charles Lecocq: erinevus redaktsioonide vahel

'''Alexandre Charles Lecocq ''' ([[3. juuni]] [[1832]] [[Pariis]] – [[24. oktoober]] [[1918]] Pariis) oli prantsuse [[helilooja]].

Ta komponeeris poole sajandi jooksul üle 50 [[operett|opereti]], [[Opera buffa|koomilise ooperi]] ja [[vodevill]]i ning üle 100 [[laul]]u.

Pärit Pariisi vaesest viielapselisest perekonnast. Lapsena põdes liigeste tuberkuloosi, mistõttu kasutas karke läbi kogu elu. Asudes 17-aastaselt õppima Pariisi konservatooriumi, oli juba arvestatav pianist. Õppis harmooniat François Bazini ja kompositsiooni [[Fromental Halévy]] juhendamisel. Võttis ka François Benoist'lt orelitunde. Tema kaasüliõpilasteks olid [[Georges Bizet]] ja [[Camille Saint-Saëns]]. Viimasest sai tema eluaegne sõber. Üliõpilasajal komponeeris ta klaveri[[sonaat]]e ja [[kammermuusika]]t. Võitis üliõpilasena 1850. aastal konservatooriumi harmooniavõistlused ja sai 1852 teise auhinna fuuga alal.

Esimest korda pandi teda operetikomponistinaoperetiheliloojana tähele 1856. aastal, kui jagas samale libretole, kuid eraldi komponeeritud operetiga "Le docteur Miracle" ("Imedoktor") Bizet'ga esimest auhinda [[Jacques Offenbach|Offenbachi]] poolt Théâtre des Bouffes-Parisiensi repertuaari täiendamiseks korraldatud konkursil. Järgmise 15 aasta jooksul kirjutas samale teatrile peamiselt ühevaatuselisi tükkelavatükke. Ükski neist ei saavutanud erilist edu.

Elas alates 1872 Brüsselis, kus komponeerideskomponeeris Fantaisies-Parisiennes'i teatrile opereti "Les cent vierges" ("Sada neitsit") ning tema operetiloomingu parimateks teoseks peetavad "La fille de Madame Angot" ("Madame Angot' tütar"), mida mängiti ühtejärge üle 500 korra. Edukas oli ka "Giroflé-Girofla". Saavutas nende oopustega triumfaalse rahvusvahelise edu kõrval ka arvestatava operetikomponistioperetihelilooja maine. Teda peeti [[Jacques Offenbach]]i ja [[Florimond Hervé]] kõrval Prantsusmaa väljapaistvaimaks ''opéra bouffe'' komponistiksheliloojaks. Prantsuse operetiteatrid pakkusid talle üksteise järel soodsaid lepinguid, mida Lecocq aktiivselt ka kasutas.

Naasis 1874. aastal Pariisi, et töötada järgmise 14 aasta jooksul sealsete teatrite Variétés, Folies-Dramatique, Théâtre de la Renaissance ja Théâtre des Nouveautés heaks. Komponeeris tol perioodil 1−2 operetti, koomilist ooperit, ''opéra buffa''’t<nowiki/>'t ja vodevilli aastas. Selle perioodi loomingust on väljapaistvaim teos koomiline ooper (ka operetiks nimetatud) "Le petit duc" ("Väike hertsog").

Komponeeris 21 koomilist ooperit, 12 ''opéra bouffebuffa''<nowiki/>'dt, 14 operetti ja 9 vodevillilaadset lavateost. Eestis ei ole Lecocqi operette lavastatud.