Tartu Kunstikool: erinevus redaktsioonide vahel

1940. aastail tegutsesid kunstikõrgkoolid nii Tallinnas kui Tartus. Kümnendi lõpul otsustati, et [[Tallinna Riiklik Kunsti Instituut]] ja Tartu Riiklik Kunsti Instituut tuleks ühendada, et kogu kujutava kunsti alane kõrgharidus koonduks Tallinna. Tartusse pidi jääma vaid kõrgkooliastujate ettevalmistamine ning kunstiõpetajate koolitus. Loodava, keskeritaseme kunstikooli õpetajatena nähti kunstiinstituudis õpetanud õppejõude, ka pidi uus kool tegutsemist alustama Tartu Kunstiinstituudi ruumes ning varadega. Kunstikooli viimane direktor oli kuni [[1949]]. aastani [[Anton Starkopf]]. Vastava määruse[[määrus]]e võttis [[NSV Liidu Ministrite Nõukogu]] vastu 13. novembril 1950.

Sellele järgnes ENSV[[Eesti NSV Ministrite Nõukogu]] määrus 22. detsembrist 1950 "Tartu Kujutava Kunsti Kooli avamise kohta". Uuest sügisest tegutsemist alustanud kooli astujad said valida kahe osakonna – kunstipedagoogika ja skulptuuriosakonna – vahel. Peagi lisandusid teatridekoratsiooni, puidu kunstilise kujundamise, rõivaste konstrueerimise ja modelleerimise osakonnad.

1960. aastail elas kool üle mitu reformi[[reform]]i, alustades nimemuutusest ([[1960]]. aastast Tartu Kunstikool) kuni mitme eriala likvideerimiseni. Nii lõpetati Tartus joonistus- ja joonestusõpetajate, teatridekoraatorite ja rõivakujundajate koolitamine ning koondati nendeski valdkondades õpetus Tallinna. Uue erialana avati naha kunstiline kujundus ja jalatsite modelleerimine. Kõigi muudatuste tulemusel sai Tartu Kunstikoolist puhtakujuline rakenduskunstikool.