J. R. R. Tolkien: erinevus redaktsioonide vahel

'''John Ronald Reuel Tolkien''' ([[3. jaanuar]] [[1892]] [[Bloemfontein]] – [[2. september]] [[1973]] [[Bournemouth]]), tuntud kui '''J. R. R. Tolkien''', oli [[Inglismaa|inglise]] [[kirjanik]], luuletaja, filoloog ja professor. Tema tuntuimad teosed on "[[Sõrmuste isand]]", "[[Kääbik, ehk sinna ja tagasi]]" ja "[[Silmarillion]]".

 

 

== Elulugu ==

See [[Oxfordi Ülikool]]is [[keskinglise keel]]e lääne-midlandsi dialektile spetsialiseerunud mees elas suhteliselt tavapärast ja tähelepandamatut väikekodanlikku elu – pidas loenguid, kasvatas lapsi, elas [[Oxford]]i äärelinnas, hoolitses aia eest ning suri vaikselt ja rahulikult 81 aasta vanusena. See elu oli kahtlemata täis akadeemilist sära, kuid seda vaid väga kitsal erialal, mis tavainimestele väga vähe (kui üldse) huvi pakub. Sellegipoolest sai ta hakkama millegi sellisega, mis muutis ta legendiks juba tema eluajal. Ja nagu maailmas tihti juhtub olema, oli selle millegi loomise aluseks just tema hobi – huvi keelte, nende kujunemise ja ajaloo vastu.

 

 

J. R. R. Tolkien töötas eri rahvaste folkloorse materjaliga, muistendite ja müütidega ning kujundas seda folkloorset materjali vastavalt oma eesmärkidele. Tolkien “sulatas” pärimusliku materjali ümber ja valas uude vormi. Ta andis kangelastele näod ja nimed, tegutsemiseks ruumi. Veelgi enam – ta piiritles ka ajalised raamid. Seda hoolimata asjaolust, et võlujõududest tulvil maailmas on aja kulg mitmesuunaline ning täpselt määratletud ajal vaid dekoratiivne väärtus. Tolkien toob aastaarvud mängu ja muudab selle läbi oma kangelaste ajaloo “reaalsemaks”, kui seda suudavad tavapäraselt muinasjuttudes kasutatud terminid nagu “ammu”, “ennemuiste” või “vanasti”. Valmis salapärane, pisimate detailideni põhjalikult läbi mõeldud maailm mitmesuguste asukate, sugupuude, erinevate keelte, üksikasjalike kaartide ja isegi oma kalendritega.

 

Aastal 1895 tuli Mabel koos laste, Ronaldi ja tema vend Hilaryga Inglismaale puhkusele. Arthur pidi lõpetama oma töö ja perele järele sõitma, kuid haigestus reumaatilisse palavikku ning suri, olles 38-aastane. Mabel jäi lastega oma vanemate juurde Birminghami. Ronaldile meeldis vanavanemate juures ja täiskasvanuna tõdes ta, et kuigi tema nimi on Tolkien, pärinevad tema anded ja kasvatus emapoolsetelt vanavanematelt – Suffieldidelt.

 

Õpingutest vabal ajal luges Ronald palju. Tema lemmiklektüüri moodustasid Andrew Langi “Haldjaraamatud”, eriti “Punane haldjaraamat”, milles oli ka lugu Sigurdist, kes tappis lohe Fafniri – kummaline ja võimas lugu, mis leidis aset nimetus Põhjalas. Siit saab alguse Tolkieni eluaegne huvi muistse Põhja–Euroopa muistendite vastu.

1969. aastal kolisid Edith ja Ronald Bournemouthi, kus möödusid Edithi viimased päevad. Pärast naise surma 1971. aasta 22. novembril pöördus Tolkien tagasi Oxfordi. Seal eraldas Mertoni kolledž talle kui oma kolleegiumi auliikmele korteri kolledži majas.

 

 

 

1973. aasta suve vältel täheldasid mitmed Ronaldile lähedased inimesed, et ta on tavapärasest kurvameelsem ning näis kiiremini vananevat. Põhjuseks oli igatsus kadunud naise järgi, mida ei suutnud leevendada auavaldused ega pidev külalistevool.