Itaalia kuningriik (keskaegne): erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Kingdom of Sicily 1154.svg|300px|pisi|Sitsiilia kuningriik tema asutaja [[Roger II (Sitsiilia)|Roger II]] surma ajal aastal 1154.]]

Pärast keiser [[Otto III (Saksa-Rooma keiser)|Otto III]] surma aastal 1002 sai üks viimastest Berengari järglastest, markkrahv [[Arduin (Ivrea)|Arduin]], isegi Itaalia krooni ja alistas Kärnteni hertsogi [[Otto I (Kärnten)|Otto I]] juhitavad keiserlikud väed. Alles aastal 1004 võis uus Saksa kuningas [[Heinrich II (Saksa-Rooma keiser)|Heinrich II]] liikuda Itaaliasse, et saada endale tiitel ''rex Italiae''. Ikkagi oli Arduin viimane kodune Itaalia kuningas kuni [[Vittorio Emanuele II]] kroonimiseni aastal 1861.

Üldiselt jättis asjaolu, et monarh viibis peamiselt eemal, veetes oma aja Saksamaal, Itaalia kuningriigi vähese keskvõimuga. Puudus oli ka võimsatest maaisandatest – ainus märkimisväärne oli [[Toscana mark|Toscana markkrahv]], kellel olid suured maavaldused [[Toscana]]s, [[Lombardia]]s ja [[Emilia (Itaalia)|Emilias]], kuid kes ebaõnnestus pärijate puudumise tõttu pärast [[Matilde di Canossa]] surma aastal 1115. [[Toscana mark|Toscana]] krahvinna [[Matilde di Canossa|Matilda]], pärandas Kirikuriigile suured valdused. Võimuvaakumi täitsid järk-järgult [[Kirikuriik]], [[Rooma paavst]] ja piiskopid, samuti üha rikkamad Itaalia linnad, mis haarasid järk-järgult ümbritsevaid maapiirkondi.

{{vaata|Kirikuriik#Kirikuriigi laienemine}}

Linnade kasvavat võimu demonstreeriti esmakordselt [[Hohenstaufenid|Hohenstaufenist]] keisri [[Friedrich I Barbarossa]] (1152–90) valitsemise ajal, kelle püüded taastada keiserlik võim poolsaarel viis mitme sõjani [[Lombardia Liiga]]ga (Põhja-Itaalia linnade liiduga) ja lõpuks liiga otsustava võiduni [[Legnano lahing]]us aastal 1176, mis sundis Friedrichit tunnistama Itaalia linnade autonoomiat.

{{vaata|Lombardia Liiga}}