Ava peamenüü

Muudatused

P
resümee puudub
Eestlased otsisid eeskuju eeskätt naabritelt Soomest. Ent Soome esitatud tellimustest jõuti teostada vaid üks ja sedagi mitte lõplikult. Selleks oli mööbli- ja vineerivabriku tööliste klubi Vana-Lõuna tänaval Tallinnas (1904–1905), mis oli Geselliuse-Lingreni-Saarise ühisbüroo projekt. Põhjala rahvusromantismi jooni leidus ka sakslaste arhitektuuris ning sajandivahetusel vaimustuti rahvusromantismist ka Venemaal.
 
* "[[Vanemuine (teater)|Vanemuine]]" Tartus, [[Armas Lindgren|A. Lindgren]] 1906 (hävinud, juugend)
* [[Estonia teatrihoone|"Estonia"]] Tallinnas, [[Armas Lindgren|A. Lindgren]] ja [[Wivi Lönn|W. Lönn]] (1913)
* Tallinna Saksa Teater (praegu [[Eesti Draamateater]]), Peterburi arhitekt [[Aleksei Bubõr|A. Bubõr]] ja [[Nikolai Vassiljev|N. Vassiljev]] (juugend)
 
1920ndatel oli valdavaks stiiliks [[traditsionalism]], mis vastandus eelnevatele sõjakoledustele ja väärtustas kodu, hubasust, turvatunnet, käsitöölikkust ja traditsioone.<nowiki/><ref>{{Netiviide|Autor=Siin Sultson|URL=https://www.aripaev.ee/uudised/2006/05/01/sajand-eesti-arhitektuuris-eneseotsingud-1920-1930|Pealkiri=Sajand Eesti arhitektuuris - eneseotsingud 1920-1930|Väljaanne=Äripäev|Aeg=2006|Kasutatud=2018}}</ref> Ent sellele leidus ka alternatiive.
 
1930ndatel jõudis Eestisse [[funktsionalism]], mis võttis erilise ilme tänu [[Olev Siinmaa]]le Pärnus ([[supelfunktsionalism]]) ning Tallinnas kerkis tänu [[Herbert Johanson]]ile palju paefunktsionalistlikke hooneid. Funktsionalism on kujunenud kindlate vormitunnustega stiiliks, mille tunnusmärgid kinnitasid peaideoloogid [[Walter Gropius]] ja [[Le Corbusier]]. Nendeks on lamekatus või katusaed, lintaken, maa töstminetõstmine postidele, vabaplaneering ningja ekraanfassaad.<ref>{{Raamatuviide|autor=Karin Hallas-Murula|pealkiri=Funktsionalism Eestis|aasta=2002|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Arhitektuurimuuseum|lehekülg=5}}</ref> Funktsionalism on moodsa inimese vajadustest lähtuv arhitektuur, mis mõtleb funktsionaalsusele ja ökonoomsusele.
 
Funktsionalistlikke koolimaju ehitati 1930ndatel palju: [[Elfriede Lenderi Eragümnaasium|Lenderi gümnaasium]] (Kreutzwaldi tn 25, Tallinn, arh [[Herbert Johanson]], 1933–35), Prantsuse lütseum (Hariduse tn 3, Tallinn, arh [[Herbert Johanson]], 1935–37), [[Jakob Westholmi Gümnaasium|Westholmi gümnaasium]] (Kevade tn 8, Tallinn, arh [[Herbert Johanson]] ja [[Arthur Jürvetson]]), Tehnikum Tallinnas (Pärnu mnt 57, 1938–40, arh [[Alar Kotli]]), Riiklik Kolledž (Narva mnt 25, arh [[Alar Kotli]]) ning esimene paefunktsionalistlik maja oli Lasnamäe algkool (Majaka tn 2, Tallinn, arh [[Herbert Johanson]], 1932–36).
* Elamurühm Raua tänava 25–35 Tallinnas (1932–36) [[Anton Lembit Soans|A. Soans]] jt. (funktsionalism)
* EEKS-maja hoone Tallinna Vabaduse väljaku põhjaküljel (1937) [[Elmar Lohk|E. Lohk]]
* Eesti Panga peahoone Tallinnas Estonia puisteepuiestee ja Kentmanni nurgal (1935) insener F. Adoff ning arhitektid [[Herbert Johanson|H. Johanson]] ja [[Eugen Habermann|E. Habermann]]
* Eesti Panga Tartu maja (1936) A. Matteus ja K. Burman (esindustraditsionalism)
* Võru pangahoone (1938) [[Edgar Johan Kuusik|E. J. Kuusik]] ja [[Anton Lembit Soans|A. Soans]] (esindustraditsionalism)
1950ndatel hakkasid silma ka [[Tallinna Tehnikaülikool|Tallinna Polütehnilise Instituudi]] lõpetanud noored arhitektid. Viiest lennust enam kui 100 arhitekti moodustasid Eesti projekteerijate kandva jõu kuni 1970ndateni.<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 234</ref> [[Eesti Kunstiakadeemia|Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis]] avati 1951. aastal arhitektuurieriala. Arhitektuuri õpetamises suuri muutusi ei toimunud, sest paljud Instituudi õppejõud tulid sinna üle. Nõukogude ajal tekkis arhitektuuriteadus, mida riik töökohtadega soosis.<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 237</ref>
 
Sõjast kuni 1955. aastani kestnud stalinismi periood Eesti arhitektuuri väga radikaalselt ei muutnud. Nõukogude Liidus valitsenud „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik” printsiip avaldus eesti arhitektuuris vaid üksikutel dekooriküllaste fassaadidega hoonetel ning klassikaliste sammasportikustega ühiskondlikel hoonetel. Stalinistlik linnakeskus kujunes täielikult välja vaid [[Pärnu|Pärnus]] (Pärnu oblast). [[Tartu]] kannatas sõjas palju ning jäi aastakümneteks hoonestamata.<ref>{{Netiviide|Autor=Piret Lindpere|URL=http://www.estonica.org/et/Kultuur/Arhitektuur/Sotsialismiperiood/|Pealkiri=Sotsialismiperiood|Väljaanne=|Aeg=9.10.2009|Kasutatud=3.05.2018}}</ref> Stalinismi ajal lahendati projekte kollektiivselt, mis oli väga soositud. [[Peeter Tarvas|P. Tarvas]] kavandas koos arhitektide [[Harald Arman]]i ja [[August Volberg]]iga Eesti NSV paviljoni Moskvasse [[Rahvamajanduse Saavutuste Näitus|Üleliidulisele Rahvusmajandussaavutuste Näitusele]] (1949–1954). Sisearhitektuuri eest vastutasid [[Maimu Plees|M. Plees]], [[B. Tomberg]] ja [[M. Oselein-Laul]]. Baltimaade paviljonid asetsesid lähestikku. Eestisse naasnuna alustas [[Peeter Tarvas|P. Tarvas]] koos [[August Volberg]]iga kino Sõpruse projekti, kus abiks oli ka sisearhitekt [[M. Laul]]. Puhta stalinistliku arhitektuuri märgiks on Mere puiesteel, 1954. aastal endise kino "Grand Marina" varemetele ehitatud, Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja, mille autoriks oli [[A. Kuznetsov]]. Eesti kõige eriilmelisem venekeelne võõrlinn on 20 000 elanikuga [[Sillamäe]], kuhu 1990. aastani pääses vaid erilubadega.
 
Elamu ehitamine kui eraomandi soosiv ilming oli põhimõtteliselt vastuolus Nõukogude ideoloogiaga. Individuaalelamu jõudis Eestisse alles Nõukogude korraga. Üldilmelt traditsionalistlikuid, kuid vastuoluliselt intiimsed. Riik andis väikese krundi tasuta, tagades pikaajalise laenu. Hruštšovi-aeg (sula) tõi kaasa arhitektuuri väärtustamise langemise. Arhitektide töö paremaks ei muutunud, sest energiat kulus kooskõlastamistele ja enesekehtestamisele rohkem kui projekteerimisele. See oli aeg, mil sõjast oli kümme aastat möödunud ning asuti elamueitiste kõrval ka avalikke hooneid püstitama.
1970.–1980. aastatel võttis kolhoosides-sovhoosides maad uute hoonete ehitamise buum. Majandid püstitasid oma keskustesse atraktiivseid haldushooneid ja kultuurimaju ning Tallinnas kerkisid 1970ndate keskpaigast alates olümpiaehitised. Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis ja Narvas asuti rajama mastaapseid paneelelamurajoone ning samal ajal püüti maal uue tööjõu ligimeelitamiseks soodustada kooperatiiv- ja individuaalehitust.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Andres Kurg, (eds.) Jaak Kangilaski|pealkiri=Eesti kunsti ajalugu 6. köite I osa|aasta=2013|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Kunstiakadeemia|lehekülg=282-284}}</ref> 1970.–1980. aastate Nõukogude arhitektuuril oli kaks nägu, need olid demokratiseerimise kümnendid, mille ajal otsiti viise, kuidas vastata inimeste uutlaadi nõudmistele ja soovidele (neil aastatel oli oluline kriitilise arhitektuuri ja avalikkuse dialoog), ja samal ajal olid need privatiseerumise ja avalikkusest eemaletõmbumise kümnendid, mille jooksul sündisid peale massilise individuaalehituse (seda toetasid eriti majandid) arvukad üksteist üle trumbata püüdvad asutuste saunad, partei ladviku ja valitsuse eliidi suvekodud ning eriprojektiga kortermajad kui omamoodi ihalusobjektid, mille puhul teadmine läänemaisest luksusest segunes kohaliku eluviisi ja asjaajamisega.<ref name=":1" /> 1973. aastaks olid põhiosas valminud Tallinna Mustamäe elamud ning samal aastal hakati ehitama Tartu Annelinna (projekt 1969, [[Mart Port]], [[Malle Meelak]], [[Ines Jaagus]]), mis tollal olid mõeldud 50 000 elanikule, ja Tallinnas peaaegu sama suurele elanikkonnale mõeldud Väike-Õismäe (projekt 1968, [[Mart Port]], [[Malle Meelak]], Inessa Põldma, Kalju Luts). Kümnendi keskel lisandusid Viljandi Männimäe ([[Mart Port]], [[Malle Meelak]], [[Ene Aurik]]), mastaapne Lasnamäe ([[Mart Port]], [[Malle Meelak]], [[Irina Raud]], [[Oleg Žemtšugov]]) ja 1980. aastate alguses Pärnu Mai (nüüd Ranna) rajoon ([[Paul Aarmann]], [[Maimu Palm]]).
 
* "Estonia" taastamise ja laiendamise projekt (1945) [[Alar Kotli]]
* Teaduste Akadeemia instituudi hoone Tallinnas (1953) [[Enn Kaar]]
* Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Rahvakomissariaadi hoone, Tallinnas Gonsiori 29 (1950) [[Peeter Tarvas]] ja H. Karro
* Raudteelaste haigla Tallinnas Eha tänaval (1946) [[Nikolai Kusmin]]
* Elamud Tallinnas Vase tänaval (1946–1050) [[Boris Tšernov]]
* "Kalevi" jahtklubi Tallinnas Pirital (1949) [[Peeter Tarvas]]
* Keila kultuurimaja (1956) [[Arnold Matteus]]
* Tallinna Ehitusmehaanika Tehnikum (1953) [[H. Serlin]]
* Kalevi spordihall Tallinnas (1962) [[Peeter Tarvas]], [[Uno Tölpus]], [[Olga Kontšajeva]], [[Valli Lember-Bogatkina]] ja [[Johannes Fuks]]
* EKP Keskkomitee maa Lenini (Rävala) pst 9 Tallinnas (1964–1968) [[Mart Port]], [[Uno Tölpus]], [[Olga Kontšajev]], [[Raine Karp]]
* Pärnu sanatooriumsanatooriumi "Tervis" vanem osa (1966–1071) [[K. Vanaselja]], [[Ell Väärtnõu]]
* Tallinna hotell "Viru" (1964–1072) [[Henno Sepmann|H. Sepmann]], [[Mart Port]]
* Tallinna hotell "Olümpia" (1974–1080) [[Toivo Kallas]], [[R. Kersten]]
* Tallinna Linnahall (1975–1080) [[Raine Karp]], [[R. Altmäe]]
 
==== Uus Eesti aeg ====
1990ndate arhitektuuri mõjutas mõistagi poliitiline pööre režiimis, Eesti taasiseseisvumine ning pilkude suunamine kapitalistlikku lääne poole. Nagu kirjutab aritektuuriteadlane [[Triin Ojari]], siis 1990ndate arhitektuur seostub pigem ""fassaadimeistrit" vajava, sovjetlikust keskkonnast kiirkorras "eurotasemel" ruumi üleskloppiva tellija kui eriala laiemas keskkonnakujundusliku potentsiaali mõistmisega.".<ref>{{Raamatuviide|autor=Triin Ojari, (eds.): Sirje Helme ja Johannes Saar.|pealkiri=Ülbed üheksakümnendad : probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis.|aasta=2001|koht=Tallinn|kirjastus=Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus|lehekülg=268}}</ref> Seda kinnitab ka Mart Kalm: "1920.–30. aastatel suure tööga vaevaliselt läbisurutud professionaalsus ehitusküsimustes oli püsinud tänu survesüsteemile kogu Nõukogude aja, kuid 1980. aastate lõpust alates vohab taas diletantlik iseehitamine."<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 437</ref>
 
1990ndaid iseloomustab keerukas tellija ja arhitekti suhe, valdavaks oli ühiskonna leide suhtumine arhitektuuripoliitika vastu, kasutusele võetud digitaalsed projekteerimisvahendid, Arhitektide Liit kaotas riigilt toetuse saamise ning arhitektidel tuli omal käel hakkama saada. Asutati Eesti Arhitektuurimuuseum 1991. aastal. Kui majandus hakkas vaikselt tõusma, siis kasvas ka restaureerimistegevus, keldrite ja katuste väljaehitamine (loodi palju keldripoode) ning vahetati aknaid välja. 1990ndate teist poolt iseloomustab ka "särav äriarhitektuur".<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 453</ref>