Redaktsioon: 29. oktoober 2018, kell 21:32 redigeeri Parveto (arutelu \| kaastöö) 2905 muudatust Lisatud AM-stereo osa. Märgis: Visuaalmuudatus: ümberlülitus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 29. oktoober 2018, kell 22:44 redigeeri eemalda Parveto (arutelu \| kaastöö) 2905 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
16. rida: Selliselt tekitatud nn.kompleksne stereosignaal on spektri mõttes vaadeldav koosnevana kolmest osast: [[Pilt:Fm-mpx.png\|pisi\|300px\|Moduleeriva signaali sagedusspekter]] vasaku ja parema kanali summasignaal ½ (L + R), mida saab kuulata monovastuvõtjaga; vasaku ja parema kanali vahesignaal ½ (L – R), milles asub helipildile ruumilisust (stereofoonilisust) andev lisainformatsioon; selle signaaliga on moduleeritud abikandesagedus, mis on valitud nii kõrge (38 kHz), et madalama külgsageduse alumine piir jääb jääb väljapoole kuuldepiiri; abikandesagedus ise on moduleeriva MPX-signaali sagedusspektris maha surutud (ja multipleksimise kasutamisel kandevsageduslikku komponenti põhimõtteliselt ei tekigi); *piloottoon sagedusega 19 kHz, mis võimaldab stereodekoodris stereosignaali ära tunda ja on sageduse täpselt faseeritud kahekordistamise järel (2 ×19 = 38 kHz) kasutatav komplekssest stereosignaalist vahesignaali (L – R) detekteerimiseks. 29. rida: Selleks on tänapäeval kasutusel põhiliselt kaks võtet.<br> 1. Esimene võte seisneb selles, et vasaku ja parema kanali signaalid L ja R eraldatakse MPX-signaalist [[Demultipleksor\|demultipleksimise]] teel piloottooni abil taastatud abikandesignaali abil.<br> 2. Teise võtte puhul demoduleeritakse amplituudmoduleeritud abikandesageduslikust komponendist vahesignaal ½ (L – R). Seda võidakse teha, näiteks, [[Sagedusdetektor#Sünkroondetektor\|sünkroondetekteerimise]] abil. Seejärel moodustatakse summeerimislülituse abil summasignaalist ½ (L + R) ja vahesignaalist ½ (L – R) vasaku ja parema kanali signaalid neid omavahel summeerides ja lahutades:<br>   ½ (L + R) + ½ (L – R) = 2LL <br>   ½ (L + R) – ½ (L – R) = 2RR Vanemates stereodekoodrites kasutatakse aga hoopiski kolmandat võtet, mis põhineb asjaolul, et kandesageduse taastamise korral osutub MPX-signaal [[Polaarmodulatsioon\|polaarmoduleerituks]]. See aga tähendab, et vasaku ja parema kanali signaalid ilmnevad vastavalt signaali positiivse ja negatiivse (või siis vastupidi, negatiivse ja positiivse) poolperioodi tippväärtuste amplituudmodulatsiooni näol ja on seetõttu detekteeritavad tavaliste lihtsate amplituudmodulatsiooni või [[tippväärtuse detektor\|tippväärtuse detektorite]]~~<nowiki/>ite~~ abil. Detektorites kasutatavate dioodide ebalineaarse päripingelangu mõju vähendamiseks taastatakse kandesagedus sel juhul tavaliselt väga suure liiaga (mõnikord 10 ja enamgi korda algsest suuremana). Sellele vaatamata on seda tüüpi stereodekoodrite mittelineaarmoonutused kordades suuremad kui lülitirežiimis dekoodrite puhul, küündides harva 0,1% tasemeni. Amplituudi ülemäärasest kordistamisest tingituna kasvab ka müratase. Peamiselt Ida-Euroopas kasutusel olnud [[polaarmodulatsiooniga stereosüsteem]] erineb MPX-süsteemist vaid detailide poolest. Kuid need detailid, alates madalama abikandesagedusest (31,625 kHz MPX-signaali 38 kHz asemel) kuni selle vahesignaaliga (L – R) moduleerimise võteteni ei olnud stereosignaali edastamise kavaliteedi mõttes soodsa mõjuga. Kuna piloottooni ei kasutata, siis on abikandesagedus maha surutud vaid osaliselt (20% tasemeni), mis mõjutab signaali L – R spektrit madalate helisageduste osas. See on dekodeerimisel väga raskesti kompenseeritav.▼ ▲Peamiselt Ida-Euroopas kasutusel olnud [[polaarmodulatsiooniga stereosüsteem]] erineb MPX-süsteemist vaid detailide poolest. Kuid need detailid, alates madalama abikandesagedusest (31,625 kHz MPX-signaali 38 kHz asemel) kuni selle vahesignaaliga (L – R) moduleerimise võteteni ei olnud stereosignaali edastamise kavaliteedi mõttes soodsa mõjuga. Kuna piloottooni ei kasutata, siis on abikandesagedus maha surutud vaid osaliselt (5 korda ehk 20% tasemeni). Abikandevsageduse mahasurumine toimub ribafiltriga, ~~mis~~mille hüvetegur on 100. See mõjutab signaali L – R spektrit madalate helisageduste osas. See on dekodeerimisel väga raskesti kompenseeritav. Lisaks tõstab kandevsignaali taastamiseks vajalik 5-kordne võimendamine madalsagedusliku müra taset, mistõttu selle meetodi puhul stereofoonilise vastuvõtu müratase on monofoonilise vastuvõtuga võrreldes mitte umbes 2 korda (6 dB) halvem, nagu see tuleneb suuremast kasutatavast libalaiusest stereovastuvõtu puhul, vaid kuni 5 korda (14 dB) halvem. Stereodekoodrist saadavad vasaku ja parema kanali signaalid peavad läbima sagedusmodulatsiooni korral kasutatavaid sageduslikke eelmoonutusi korrigeeriva ahela (''de-emphasis circuit'') enne kui nad antakse edasi kahekanalilisse [[audiovõimendi]]sse. 41. rida ⟶ 43. rida: Monofoonilises vastuvõtjas jääb abikandja amplituudmodulatsiooni kujul esinev vahesignaal kõrgete sageduste alas asumise tõttu (üle 23 kHz) inimkõrva jaoks kuuldamatuks. Tänapäeva FM-raadiotes on stereodekoodriks enamasti esimest liiki (demultiplekseeriv) seade, milles vasaku ja parema kanali signaalid eraldatakse demoduleeritud MPX-signaalist abikandesageduse (38 kHz) taktis dekoodri L ja R väljunditesse (võimendite sisenditesse) ümberlülitamise teel. Abikandesignaali taastamiseks kasutatakse piloottoonile lukustuvat [[Faasilukk\|\|faasiluku süsteemi]] sageduse kahekordistamisega varianti. Lukustumisele põhineb ka stereofoonilise saate äratundmise süsteem (indikatsioon ja/või vastuvõtu rezhiimi automaatne lülitamine"mono/stereo"). [[Signaaliprotsessor]]i (DSP) kasutamise korral realiseeritakse dekodeerimine algoritmilisel teel, reeglina protsessori ressurssi säästvalt analoogdemultipleksimist jäljendaval viisil. AM stereofoonilises ~~raadiorihghäälingus~~raadioringhäälingus on kasutusel mitmeid süsteeme. Enamus neist põhineb raadiosagedusliku kandevsignaali kahe omavahel kvadratuurse komponendi üheaegsel ärakasutamisel ühel või teisel viisil, näiteks nn ~~kvadratuursel~~[[Kvadratuurne ~~amplituudmodulatsioonil~~amplituudmodulatsioon\|kvadratuurse amplituudmodulatsiooni]] ([[QAM]] ~~või~~ehk QuAM) teel.<BR> Peale keerukuse modulatsiooni meetodi äratundmisel ja dekodeerimise meetodi valikul on AM-stereo puhul mõnevõrra keerukamad ka probleemid stereo-mono-ühilduvusega. Tavakuulajale jäävad need üldjuhul märkamatuteks (näiteks kuulamisel autosõidu ajal).<br> Stereofoonilise helisignaali ülekande kvaliteet jääb, nagu AM puhul ikka, mõnevõrra alla FM-stereo puhul saavutatavale, seda eeskätt mittelineaarmoonutuste osas, kuid eeliseks on AM sagedusala kuuldavus pikkade vahemaade taha. Kuna ärakasutatav sagedusriba ei erine monofoonilse AM-i omast, siis olulist mürataseme tõusu stereofoonilise AM-ülekande puhul ei teki. ==Viited==

Stereodekooder: erinevus redaktsioonide vahel