Signaalvähk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Maemees (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
22. rida:
'''Signaalvähk''' ehk '''tähnikvähk''' (''Pacifastacus leniusculus'') on [[kümnejalalised|kümnejalaliste]] seltsi [[jõevähklased|jõevähklaste]] sugukonda kuuluv loomaliik.
 
TaTema looduslik [[levila]] on läänepoolses [[Põhja-Ameerika]]s. Eestis levib kui invasiooniohtlik [[võõrliik]].<ref>[http://www.epl.ee/artikkel/472453 Eestisse on jõudnud uus nuhtluselukas: vähikatku levitav signaalvähk], epl.ee, 1. juuli 2009</ref>
 
==Introdutseerimine Euroopasse==
Kuivõrd Euroopas pärismaine [[jõevähk]] kannatab tugevasti [[vähikatk]]u käes, mis levib püügivahendite kaudu veekogust veekogusse, otsis Rootsi bioloog [[Gunnar Svärdson]] liiki, keda võiks kasvatada vähikatku ohuta. Ta introdutseeris Ameerikast signaalvähi Rootsi veekogudesse 1960ndate aastate algul. See oli liigi [[introduktsioon (bioloogia)|introdutseerimise]] algus Euroopasse. Peatselt viidi liik ka [[Jaapan]]isse. Teda hakati mitmel pool kasvandustes kasvatama, näiteks 1970ndatel Inglismaal.
 
Kuigi signaalvähk ei haigestu vähikatku, jäeti alul tähele panemata, et ta siiski kannab seda haigust edasi ning on kohalikule liigile seetõttu ohtlik. Samuti on signaalvähk viljakam ja elutingimuste suhtes vähemnõudlikvähem nõudlik kui jõevähk.
 
==Levik Eestis==
[[Pilt:Pacifastacus leniusculus 2.jpg|left|thumb|Noor signaalvähk liigutamas oma värvilaikudega sõrgu, nii justkui semaforidena signaliseerides. See andis Gunnar Svärdsonile põhjuse "signaliseerimist" liigi rahvuskeelses nimetuses kasutada.]]
SignaalvähkSignaalvähki leiti Eestis vähiuuringute käigus 2008. aastal [[Mustjõgi (Jägala)|Mustjõest]] Harjumaalt ningja 2010. aastal Saaremaalt [[Riksu oja]]st. 2012. aastast on neid tabatud ka [[Vääna jõgi|Vääna jõest]] Harju maakonnas<ref>[http://www.epl.ee/news/eesti/kardetud-signaalvahke-on-saaremaal-arvatust-laiemal-alal.d?id=66899811 "Kardetud signaalvähke on Saaremaal arvatust laiemal alal"] Eesti Päevaleht, 14. oktoober 2013</ref>.
 
Saaremaalt Riksu ojast leiti signaalvähke esialgu vaid mõnesajameetriselt jõelõigult, mis jäi Lõmala-Lümanda maanteel paiknevast Riksu sillast üles- ja allavoolu. Vähi levila laienes aga kiirelt ja hõivab nüüdseks juba oja kesk- ja ülemjooksu. 2014. aastal paigutati ligi viie kilomeetri pikkusele ojalõigule 98 [[vähimõrd]]a, millega tabati 286 signaalvähki, kuid enam mitte ühtegi jõevähki.<ref name="Riksu-ojas-tõrjuti">[http://www.loodusajakiri.ee/uudistaja-13-08-2014/ "Riksu ojas tõrjuti signaalvähki"] Uudistaja, 13.08.2014</ref>