Impressaario: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
1. rida:
'''impressaario''' (itaalia k. ''impresario''; saksa k. ''Schauspieldirektor'')
Amet võeti kasutusele Itaalias 17. sajandil. Nimetus tuleb itaalia sõnast ''impresa'' ('ettevõte'), tähendadeski sisuliselt ettevõtjat. Esialgu oli impressaario ülesandeks jälgida, et ooperi lavaletoomise protsess teatris laabuks. Ülesannete hulka kuulus ka lauljate soovide rahuldamine ja nende teenindamine, samuti võimudelt teose esitamisloa hankimine ning riiklike maksude maksmise korraldamine. Hiljem jäeti [[Veneetsia]] aadlikele kuuluvates teatrimajades impressaario peamiseks ülesandeks kogu ooperihooaja korraldamine. Sel ajal oli ameti pidamine lihtne, kuna aadlikud ei hoidnud raha kokku. Neid eriti ei huvitanud, mil moel üks või teine teos lavale jõuab. Veneetsiast levis see amet teistesse Itaalia linnadesse ja ka mujale teatrilembelisse Euroopasse.
Peagi kujunes impressaariost ooperimaja tähtsaim isik.
[[Fail:Bartolomeo Merelli.jpg|pisi|Bartolomeo Merelli]]
19. sajandi Itaalia teatrites oli impressaario sõnakas persoon, kes võttis endale ka riski koostada kogu hooaja repertuaar ning tegeles ühtlasi etenduste kunstilise taseme materiaalsete tingimuste tagamisega. Hoolitses teatrimaja tehnilise ja üldise majandusliku olukorra eest. Tema otsustada oli, missuguseid heliloojaid tööle palgata ning mis tingimustel nendega lepinguid sõlmida. Impressaario dikteerides sageli heliloojatele, mis lauljatele konkreetselt tuleb uue ooperi partiid kirjutada. Tema maksis teatrimaja omanikule üüri ja hoolitses loožide pikaajalise väljarentimise eest. Ehkki impressaario oli teatriomanike palgaline töötaja, kujunes üksikutes 18. sajandi väljapaistvamatest mänedžeridest ka varaliselt vastutav isik. Kui impressaario juhtus võtma liiga suuri riske ja ebaõnnestus repertuaari koostamisel, siis nii mõnigi kord lõpetas mõni impressaario ja tema poolt kureeritav trupp pankrotiga. ▼
▲19. sajandi Itaalia teatrites oli impressaario sõnakas persoon, kes võttis endale ka riski koostada kogu hooaja repertuaar ning tegeles ühtlasi etenduste kunstilise taseme materiaalsete tingimuste tagamisega. Hoolitses teatrimaja tehnilise ja üldise majandusliku olukorra eest. Tema otsustada oli, missuguseid heliloojaid tööle palgata ning mis tingimustel nendega lepinguid sõlmida. Impressaario dikteerides sageli heliloojatele, mis lauljatele konkreetselt tuleb uue ooperi partiid kirjutada. Tema maksis teatrimaja omanikule üüri ja hoolitses loožide pikaajalise väljarentimise eest. Ehkki impressaario oli teatriomanike palgaline töötaja, kujunes üksikutes 18. sajandi väljapaistvamatest mänedžeridest ka varaliselt vastutav isik. Kui impressaario juhtus võtma liiga suuri riske ja ebaõnnestus repertuaari koostamisel, siis nii mõnigi kord lõpetas mõni impressaario ja tema
Valdavalt oli see amet meeste valduses. Nad jäid reeglina oma askeldustes ja tegutsemises teatripublikule ja üldsusele tähelepandamatuks. Siiski on ooperiajaloos mõned hästi värvikad impressaariod, nagu [[Domenico Barbaia]] (1778–1841), [[Alessandro Lanari]] (1790–1862) ja [[Bartolomeo Merelli]] (1794–1879). Need isikud on väga efektiivselt ja mõjusalt aidanud kaasa ooperikultuuri arengule. ▼
▲Valdavalt oli see amet meeste valduses. Nad jäid reeglina oma
[[Fail:Hammerstein.jpg|pisi|Oscar Hammerstein II]]
Itaaliast kandus see amet paljudesse Euroopa teatrilinnadesse (välja arvatud Prantsusmaa) ning leidis eriti viljakat pinda Austrias ja Saksamaal. Kui sealsed teatrijuhid ei suutnud esialgu tööga toime tulla, siis palgati impressaariod Saksamaa teatritesse valdavalt Itaaliast. Hiljem levis see amet Inglismaale ja USAsse, kus impressaario ülesanne oli tegeleda ka ringreiside ja muude teatri muusikutele ja lauljatele oluliste ürituste organiseerimisega.
Rahvusvaheliselt tuntumad Euroopa ja Ameerika impressaariod 19. ja 20.
Impressaario tegevus on leidnud käsitlemist mitmetes ooperites, millest tuntuimad on [[Wolfgang Amadeus Mozart|Mozarti]]
[[Kategooria:Ametid]]
|