4. Eesti Piirikaitserügement: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
20. rida:
==Moodustamine==
Kuna sellest rügemendist pääsesid vähesed vabasse maailma, siis andmed rügemendi sõjatee kohta praktiliselt puuduvad. Rügement moodustati 1944. aasta alguses. Selle ülemaks määrati major Valter Pedak. Valter Pedak sündis 28. juulil 1895 Vara vallas Tartumaal, lõpetas Tartu Õpetajate Ühingu kaubanduskooli ja Peterhofi 1.Lipnikekooli ning võttis osa nii I maailmasõjast kui Vabadussõjast. 18. novembrist 1918 kuni 3. märtsini 1919 teenis ta Kaitseliidus, seejärel oli Kuperjanovi partisanide rügemendi ohvitser, võttes osa lahingutest Landeswehri vastu. Valter Pedak sai kaks korda haavata. Vapruse eest sõjaväljal annetati talle Vabadusristi II liigi 3. järk.
Rügemendi isikkoosseisu moodustasid põhiliselt 2.Piirikaitserügemendi moodustamisest üle jäänud Omakaitse Tartu, Võru, Petseri ja Valga maakonna tagavaraväelastest. Rügemendi staap asus Tartus. Meeste relvastus oli äärmiselt kehv, enamus relvi olid saagirelvad, mida lisaks oli veel väga halvasti hoitud. Pioneeri ja muu varustus praktiliselt puudus. Vormiriieteks jagati meestele välja Wehrmachti mundrid, kuid need olid enamusele väiksed, sama lugu oli ka saabastega. Suur puudus oli rügemendis ohvitseridest ja allohvitseridest. Kompaniiülemateks olid enamikus reservväelased – aspirantide kursuste lõpetajad. Palju oli nende hulgas ka neid, kes ei olnud reservis ülendatud lipnikuks ja omasid seega ainult allohvitseri aukraadi. Rügemendis ülendati nad aga peagi leitnandiks.Rügemendis oli kolm pataljoni ja suurtükipatarei.
1944. aasta märtsi alguses paigutati 4.Piirikaitserügement Pihkva järve läänekaldale rannavalvesse. Rügemendi kaitselõik kulges Varnjast Mustveeni. Aprilli keskel vahetas rügemendi välja 5.Piirikaitserügement. Sellega lahkuti 207.Julgestusdiviisi alluvusest ja hakati alluma XXVIII.korpusele. Rügemendi uus kaitselõik asus Pihkva järve lõunakaldal. Algul kuuluti 18.armee XXVIII.korpuse 24.Jalaväediviisi koosseisu. Aprillis, mais, juunis ja juulis oli rügement vaheldumisi allutatud 12. ja 13.Luftwaffe Diviisile.
Mai lõpus tõmmati 4.Piirikaitserügement Pihkva järve äärest välja ja paigutati 13.Luftwaffe Diviisi ülema korraldusel Petseri lähedale väljaõppelaagrisse.
Juuli alguses viidi rügement Pihkvasse, kust 1. ja 2.Pataljon saadeti koheselt Velikajast umbes 8 kilomeetrit ida poole Zahnodtšõ-Podlipje-Ladõgina-Hanka ruumi rindele. 3.Pataljon kpt. Vinni juhtimisel jäi Pihkvasse varusse. Käsk rügement Eesti piiridest välja Venemaale viia tekitas meestes valju protesti ja nurinat. Kuid kõik rügemendiülema demarshid selles asjas diviisi- ja korpuseülemale ei andnud tulemusi.
19. juulil saadi käsk olla valmis ümberpaigutamiseks. 1. ja 2.Pataljon toodi Pihkvasse. Samal ajal alustasid Pihkva all olevad Vene väed pealetungi ja linn ise sattus kahuritule alla. Tule alla sattusid ka 3.Pataljoni positsioonid, kuid märkimisväärsete kahjudeta.
*
| |||